Ellu naasnud vanaisast: on hirmus olla sunnitud hoolitsema selle eest, keda sa silmaotsas ei salli

Katkend Joanna Trollope raamatust "Tasakaalutrikk".

Daniel istus juhatuseruumis, olles ukse lukku pannud. Üldiselt avatud plaaniga büroos oli see ainus uks ja selle lukustamine ütles palju, liiati kui istusid toas üksi. Kui see uks saatis juba lihtsalt suletunagi kõigile teistele pisut heidutava signaali, siis praegune oli Danieli eesmärgiga igati kooskõlas.

Tema eesmärk oli ennekõike rahuneda. Mõistagi oleks ta võinud minna ka jalutama – teisel pool teed asuvasse Bishopi parki või Putney sillale, kust avanes meeldivalt avar vaade jõele –, aga miski ütles talle, et büroost eemal olles võib ta minna veel vihasemaks ja seepärast on parem, kui ta siirdub vormitäiteks kaasavõetud sülearvutiga juhatuseruumi, et marssida seal edasi-tagasi, vaadata aknast välja või – see tundus olevat kõige nauditavam valik – kiruda poolihääli ämma ja tema peret ning äriasjade praegust seisu.

Nagu alati kõiki ja kõike peale Cara. Carast oli Danielil siiralt kahju. Carat täna büroos polnud, sest tal oli tulnud sõita ema ja Ashley seltsis rongiga Stoke’i kohtuma tolle kohutava vanamehega, kes oli ühtäkki ilmunud Grace’i stuudiosse ning väitnud, et on Susie isa Morris. Kui Grace helistas, et seda põrutavat uudist teatavaks teha, polnud teda esialgu keegi uskunud. Ülemaailmsete sidevahendite ajastul tundus rabav, et mõni nii lähedane sugulane võib seebiooperi tegelase kombel ilmuda paratamatu melodraama saatel nagu välk selgest taevast ja tekitada mõistetavaid kahtlusi. Aga siis hakkasid selguma faktid, rääkimata sellest, et mees ise ei mõelnudki kaduda, ning vapustus ja uskumatus hakkasid asenduma mõistmise ja uudishimuga. Grace’i vabasse magamistuppa sisse seatud vanamees – tema isiklikud asjad mahtusid kõige täiega ära mingist vaieldamatult Aafrika päritolu materjalist valmistatud suurde sügavpunase ja musta mustriga kotti – oli nähtavasti tõepoolest Susie isa Morris Snape, kes pöördus kadunud pojana vanuigi tagasi kohta, mille oli pool sajandit tagasi nii otsustavalt ja tänamatult hüljanud.

Daniel pidi tõdema, et õudus ja šokk olid – vähemasti esialgu – märksa suuremad kui uudishimu. Susie ja vanemad tütred olid vapustatud. Grace, kelle korteris too äärmiselt vastumeelne külaline nüüd elas, öeldi olevat meeleheitel. Kell kaks öösel pärast esimest teavitavat telefoni­kõnet oli Daniel täheldanud, et Cara ei maga, vaid vähkreb tema kõrval voodis. Ta oli võtnud naisel käest kinni ja too oli klammerdunud tema justkui päästerõnga külge ja sosistanud: „Ma ei taha seda.”

„Ma tean.”

„Ta jättis ema maha. Päris väiksena. Ta hülgas oma lapse.”

„Ma tean.”

„Ta on üks isekas koletis. Ta pole täiskasvanuks saanudki. Tagasi tuli ta ainult sellepärast, et midagi muud ei jäänud enam üle. Ta tahab lihtsalt, et tema eest hoolitsetaks. Ja raha. Muidugi tahab ta raha.”
Daniel nihutas end laias voodis lähemale, nii et sai võtta Caral ümbert kinni ja hoida teda kaisus. „Su vaene ema!"

„Ta on endast väljas.”

„Jah.”

„See on hirmus, Dan – olla sunnitud hoolitsema selle eest, keda sa silmaotsas ei salli.”

Daniel kaisutas teda kõvemini. Tal polnud oma vanemate tarvis õieti kunagi aega jätkunud, aga teiste pereliikmete arvates oli ta alati olnud raske iseloomuga ning seepärast võtsid õed selle ülesande kui paratamatuse leppinult ohates enda kanda. Tõtt-öelda olid nad kahe vastutus­tundliku täiskasvanuna moodustanud midagi ametiühingutaolist ja täitsid ka neid kohustusi, mis kolmas – mida sa meestest ikka ootad – oma õlult maha oli veeretanud. Kui Daniel Caraga abiellus, olid õed täiendanud tema paturegistrit varandusejahi süüdistusega ja lõiganud oma vooruse sängisambasse järjekordse täkke. Leppinud kokku, et teda tuleb ükskõiksuse ja hoolimatuse pärast haletseda, ei lugenud õed talle iial epistlit. Vanem õde Sally ei väsinud Carale igal võimalikul juhul ütlemast: „Ta teab, kellele pettumuse on valmistanud, Cara. Ta teab seda suurepäraselt. Nagu sinagi kindlasti. Minul pole vaja seda teile kummalegi meelde tuletada.”

See, mida Sally temast arvab, oli Danielile nagu hane selga vesi. Tema pidas Sallyt oma õeks ainult nime poolest. Kolmesena polnud too venna sünni üle rõõmustanud ega hoolinud temast ka edaspidi. Ta oli läinud oma hoolimatuses koguni nii kaugele, et võttis noorema õe Julie kampa ning kahekesi koos eirasid nad Danieli nii täielikult, et Caraga kohtudes laskis Daniel naisele osaks saada kõigil lapsepõlves kuhjunud emotsioonidel, mis polnud seni väljendust leidnud. Nagu Cara ütles, oli mees küll rõõmus, ent seejuures pisut segaduses, nagu kujutaks täpselt ette, missugune peab olema üks suurepärane kodu, ent otsiks meeleheitlikult maja, kus see sisse seada. Daniel oli kuuldu üle järele mõelnud ja vastanud siis: „Asi on selles, Cara, et sina tähendad mulle kõike. Kõike.”

Daniel oli hirmsasti kartnud, et naine tahab lapsi. Tema ei tahtnud – mitte et lapsed poleks talle meeldinud, aga ta teadis, et pole suuteline midagi jagama. Võib-olla tuleb tal seda kunagi kahetseda, kuid ta ei uskunud, et suudab end muuta. Kuid Cara oli tüdruk ja nood olid teistsugused. Ta oli kindel, et tüdrukud tahavad lapsi. Nõnda see kord oli. Nad tahtsid endale kõigepealt meest ja seejärel last. Aga selgus, et Cara tegelikult ei taha. Ta ütles selle selge sõnaga välja, ilmutamata sealjuures vähimatki kahetsust.

„Ma ei taha lapsi, Dan. Pole kunagi tahtnud. Mis selles siis halba on?”

Mehe kergendustundel polnud otsa ega äärt.

„Ei midagi. Arvasin lihtsalt, et …”

„Mulle õigupoolest meeldivad lapsed. Loodan, et Ashley ja Grace saavad neid mõlemad. Minust tuleb suurepärane tädi. Aga endale ma neid ei taha. Psühhiaater näeks kindlasti põhjust selles, et ema oli mu lapsepõlves alati nii hõivatud äriasjadega, et tal ei jätkunud mulle kunagi piisavalt tähelepanu, või siis milleski muus. Ma ei usu, et see mind õieti huvitabki, tunnen ennast lihtsalt piisavalt hästi teadmaks, et kui mul oleks laps, siis peaksin end märtriks, ja mul ei tuleks eales pähe paluda vanaduses kellelgi – kõige vähem oma lastel – enda eest hoolitseda.”

Dan oli vaadanud talle otsa. Ta oli öelnud: „Mina hoolitsen sinu eest.”

„Ei hoolitse. Me teeme tööd, et suudaksime vanaduspõlves enda eest maksta. Ja enne kui hakkad mind isekuses süüdistama, tahan lisada, et ei pea oma valikut teiste naiste valikutest paremaks, vaid üksnes erinevaks. Minu rohi pole rohelisem – see on üksnes teist tooni roheline.”