Christian Grey: "Ta sõrmed on mu juustes, kui ta mind vastu suudleb, ühinedes mu kirega. Ta keel on mu suus, innukas."
Eelmine raamat — „Grey“ — lõppes südamevalu ja vastastikuste süüdistustega, aga Christian ei suuda Anat oma peast ja südamest välja saada. Ta on otsustanud naise tagasi võita, püüdes alla suruda oma kõige süngemaid ja tumedamaid soove ning vajadust täieliku kontrolli järele. Ta proovib Anat armastada nii, nagu naine seda soovib. Ta soovib teada saada, kas ta on võimeline n-ö vaniljesuhteks.
„Ma tahan sind,“ sosistan.
Ma vajan sind.
„Ma olen sinu. Ainult sinu, Christian.”
Ta sõnad süütavad minus tule. Ma suudlen teda jälle.
Palun ära kunagi jäta mind maha.
Ta haarab mu T-särgist kinni ja ma liigutan, et ta saaks selle ära võtta. Ma tõstan ta ülespoole, põlvitades ta jalgade vahel, ja tõmban tal T-särgi seljast. Ta vaatab mulle otsa, silmad tumedad ning tulvil nälga ja igatsust. Ma võtan ta näo käte vahele ja suudlen teda, ning me langeme jälle voodile. Ta sõrmed on mu juustes, kui ta mind vastu suudleb, ühinedes mu kirega. Ta keel on mu suus, innukas.
Oh, Ana.
Äkki tõmbub ta tagasi ja lükkab mu käed eemale. „Christian. Lõpeta. Ma ei saa seda teha.”
„Mis on? Mis viga on?” pomisen ta kurgu vastas.
„Ei, palun. Ma ei saa seda teha, mitte praegu. Ma vajan aega, palun…”
„Oh, Ana, ära liiga palju mõtle,” sosistan, kui mu ärevus naaseb.
Ma olen täiesti ärkvel. Ta lükkab mind tagasi. Ei. Ma olen meeleheitel.
Ma haaran hammastega ta kõrvalestast ja ta keha paindub mu puudutuse all ning ta ahmib õhku. „Ma olen ikka seesama, Ana. Ma armastan ja vajan sind. Puuduta mind. Palun.” Ma peatun ja hõõrun nina vastu tema oma ning vaatan alla talle otsa, hoides enda raskust kätel, oodates ta vastust.
Meie suhe sõltub sellest hetkest.
Kui ta ei saa seda teha …
Kui ta ei suuda mind puudutada.
Kui ma ei saa teda.
Ma ootan.
Palun, Ana.
Kõhklevalt sirutab ta käe ja asetab mu rinnale.
Kuumus ja valu tõusevad spiraalis mu rinnust, kui pimedus oma küüned välja sirutab. Ma ahmin õhku ja sulgen silmad.
Ma suudan seda teha.
Ma suudan seda tema heaks teha.
Minu tüdruk.
Ana.
Ta liigub käega üles mu õlale, ta sõrmeotsad põletavad mu nahka.
Ma oigan, ma tahan seda nii väga ja samas kardan nii väga.
Karta oma armsama puudutust. Mis värdjas ma olen?
Ta tõmbab mu enda vastu ja paneb käed mu seljale, hoides mind embuses. Ta peopesad on mu ihul. Need teevad sinna märgid. Mu lämmatatud karje on pooleldi oie, pooleldi nuukse. Ma peidan oma näo ta kaelale, otsides valule leevendust, aga suudeldes teda, armastades teda, kui ta sõrmed liiguvad üle kahe armi mu seljal.
See on peaaegu talumatu.
Ma suudlen teda kirglikult, kaotades end ta suus, samal ajal kui võitlen oma deemonitega, kasutades vaid huuli ja käsi. Need rändavad üle ta keha, ja tema käed üle minu keha.
Pimedus keerleb, püüdes Anat minema tõrjuda, aga Ana sõrmed on minul. Ta silitab mind. Tunneb mind. Õrnalt. Armastavalt. Ja ma suudan vastu panna hirmule ja valule.
Ma liigun huultega ta rindu mööda alla ja surun need nibu ümber, tirides, kuni see on kõva ja seisab püsti. Ta oigab, kui ta keha tõuseb, et minu omaga kohtuda, ja tõmbab küüntega üle mu seljalihaste.
Seda on liiga palju. Hirm lahvatab mu rinnus, taob mu südames.
„Oh, kurat, Ana!“ kisendan ja vaatan talle otsa. Ta hingeldab, silmad säravad ja tulvil sensuaalsust.
See erutab teda.
Kurat.
Ära mõtle üle, Grey.
Võta end kokku. Mine sellega kaasa.
Ma hingan sügavalt sisse, et rahustada oma pekslevat südant, ning silitan mööda ta keha allapoole, üle kõhu, häbeme juurde. Ma võtan selle pihku ja mu sõrmed on ta ootusest märjad. Ma surun need temasse, teen ringe, ja ta lükkab puusi kõrgemale, vastu mu kätt.
„Ana.” Ta nimi on nagu vanne. Ma lasen ta lahti ja tõusen istukile ning ta käed ei puuduta mind enam. Ma tunnen ühekorraga kergendust ja mahajäetust.
Katkend pärineb E.L. Jamesi raamatust "Tumedam".
