"Nendel vihapursetel muutun kontrollimatuks, ei teadvusta endale oma sõnu ega tegu. Hiljem alati mõistan, et olen taas üle reageerinud ja tunnen kohutavaid süümepiinu."

Täna, kui ma ühele endast mööduvale autole jalaga panin, sai mulle selgeks, et pean ravile minema. Olgugi, et see autojuht oleks mu peaaegu alla ajanud, ei oleks ma tohtinud nii käituda. Karjuda talle üle tänava “tross!” ja vehkida käte-jalgadega, nagu hullumeelne. Lähedal trammipeatuses ootavatele inimestele oli see ilmselt üsna lõbus vaatepilt.

Selline nö pauk tuleb alati üsna selgest taevast. Vahetult enne seda oli kõik korras, tuju hea ja rõõmustasin endamisi mõnusa ilma üle.

Ma vihastan, kui mul tänaval jalus koperdatakse, ma vihastan, kui keegi trammis mulle jala peale astub. Lähen närvi, kui mees tuleb mulle järgi, aga peatub vales maja otsas. Või kui laps toiduga mängib. Kõige hullem on, kui keegi süües matsutab.

Nendel vihapursetel muutun kontrollimatuks, ei teadvusta endale oma sõnu ega tegu. Hiljem alati mõistan, et olen taas üle reageerinud ja tunnen kohutavaid süümepiinu.

Alati ei peagi vahetult enne sellist viha midagi konkreetset aset leidma, nii naljakas kui see ka pole, ma olen ennast vihaseks mõelnud. See võib juhtuda kasvõi keset ööd, ja enamasti see juhtubki siis. Ma magan sügavalt, õndsat und ning äkitselt ärkan ja mulle meenub midagi, mis ärritab. Tavaliselt on need mingisugused tegemata asjad, mis ei sõltu minust, vaid kellegist teisest. Või muretsen millegi või kellegi pärast, võib-olla täiesti põhjuseta, aga ma nagu kardaksin, et juhtub midagi. Peale sellist mõtete mõlgutamist ei suuda ma enam magama jääda, sest ma hakkan muretsema ja süda taob sees nii kõvasti.

Selline magamatus ja pidev pinge kuskil kuklas on olnud väga väsitav. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis ma ei mäletagi, millal viimati südamest naerda sain. Või peabki olema kõik nii sünge?

Tuttavad tihti imestavad, et kuidas suudan olla alati nii elurõõmus. Ma ei ole neile kunagi öelnud, et tegelikult ei suuda. See, mida nemad näevad, on vaid pilt, mis endast maalinud olen. Selline, mis ma kunagi olin või olla tahaksin. Vaid minu lähedased näevad ja aimavad, mis minu sees toimub, sest nende ees olen harjunud rohkem emotsioone välja näitama.

Üks osa sellise probleemi lahendamisest pidavat olema selle tunnistamine, mida ma olen ka nüüdseks teinud. Loodan, et lahendus on kuskil minu sees ja leian selle peagi üles.

Lugejale ja teistele, kel kaas pealt ära lendama kipub, on meie varasalves hea lugu vihast ja viha taltsutamisest: Pereterapeudid selgitavad: miks sa nii vihane oled, kas ja kuidas tohiks viha välja elada ja mis juhtub siis, kui sa viha pidevalt maha surud