Miks naisteenindaja saab leti taga sõimata, aga meesteenindajale naeratatakse lahkelt?

Lähen poodi. Minu ees järjekorras seisab mees. “Kui ruttu teil seda kinkekaarti vaja on?” küsib naine leti taga. “Einoh, ikka päris ruttu,” vastab mees nõudlikul toonil. Midagi nad seal asjatavad, siis saabub meessoost teenindaja ja kordab küsimust – et kui ruttu kinkekaarti vaja on. “Ah no täna-homme on okei, isegi ülehomme sobib,” vastab klient ootamatu leebusega. Ja mina olen rabatud. Sest ainus erinevus kahe teenindaja vahel on sugu. Ja vanus. No ja võib-olla ka see, et naisteenindaja naeratab ja meesteenindaja mitte. Ehk siis enda vanuse tõsise mehega hüppad ikka vähem kui nooremapoolse sõbraliku neiuga.

Ahjaa, klient ei ole sugugi keskealine lipsuga ärimees, nagu stereotüüpselt selliste hoiakute puhul eeldaks. Hoopis trendika habemega nooremapoolne hipster. Mis purustab mu jaoks järjekordse stereotüübi. Nimelt selle, et minu põhikooliaega meenutava nohiku välimuse taga ei pruugi siiski peituda empaatilised nohikud. Vähemalt selles, mis puudutas antud isendit. Ja kogu lugu kokku on nagu õpikunäide. Nii sellest, kui erinevalt koheldakse eri sugusid, kui ka sellest, et välimus on petlik.

Nimed vahetusse

Eks ma olen ikka teadnud, et naisi ja mehi koheldakse leti taga erinevalt. Kusjuures lett võib olla nii päris kui ka mõtteline. Olen seda erinevat kohtlemist ka oma praktikas kogenud, näiteks töötades keskastmejuhina ühes kultuuriasutuses. Naised tulid kabinetti enamasti viisakalt, naeratades ja ettevaatlikult ümber nurga palveid esitades. Mehed tulid kabinetti ja pigem lajatasid — mul on vaja vaat seda! Sageli oli mul tunne, et hoolimata mu peenest ametinimetusest kohtlevad nad mind justkui personaalset sekretäri, kellele võib suvahetkel sisse sõita. Ei olnud just meeldiv kogemus, lisaks kannatas põhitöö.

Kui jagasin neid kogemusi oma kolleegiga, meenutas tema kunagist kontoripõlve ühes suures firmas. Nimelt kulgenud tema meilisuhtlus välismaiste kolleegidega märksa sujuvamalt seni, kuni “kirjasõbrad” teda meheks pidasid ja vastasid sõnadega “Dear Mr. Aet”. Mis on, muide, tavapärane. Nii tegi New York Daily Newsi ajakirjanik Jessica Schladebeck eksperimendi, kus mees ja naine vahetasid paariks nädalaks tööalaselt nimed ära. Selle aja jooksul sai naine mehe nahas teada, mida tähendab lugupidav töösuhtlus, kus keegi ei sea su oskusi kahtluse alla. Mees aga koges, mis tunne on, kui kliendid jämetsevad, sind pisendavad, kõhklevad su oskuses nende jutust aru saada ja ignoreerivad su küsimusi. Kusjuures ainus erinevus selle aja vältel oli töötajate nimi, mis viitas vastassoole.

Naeratus näolt!

Muide, erinev kohtlemine väljendub sageli ka selles, millise leti taga naine parasjagu viibib. Müüd lilli või kommi, on kõik okei. Müüd autovaruosi või parandad jalgrattaid, siis ole valmis, et tuppa astuja tuleb ja küsib meest.

Millest see kõik siis räägib? Ikka sellest, et me jätkuvalt vist usume, et naistele sobivad ühed ja meestele teised tööd. Et me jätkame seda iidset mõtteviisi, mille juured ulatuvad ajastusse, mil naised istusid kodus ja kasvatasid lapsi ning mehed tõid raha koju. Et me ikka veel arvame, et naised sobivad hoolitsema ja teiste vajadusi täitma ning sageli tingimusteta ja kohe. Ja et me kanname selle arvamuse üle ka professionaalsesse, töisesse suhtlusse.

Muide, miskipärast meenub mulle siinkohal üks teine uudis, mida lugesin hiljuti Eesti Päevalehest. Nimelt kirjutas seal psühholoog Malle Karjatse, et kõige rohkem ahistatakse noori naisi, kes on siirad, avatud, sõbralikud, tagasihoidlikud, soojad ja hoolivad. Ehk siis topeltjama selle sõbralikkusega. Ma ise aga tahaksin südamest loota, et aeg teeb oma töö ning varsti ei pea naine, olgu ta leti taga või mitte, tundma end nagu teenijapreili, kellelt oodatakse välkreaktsiooni ja tingimusteta sõbralikkust. Seniks aga — naeratus näolt, naised!

Allikas: Feministeerium