INTERVJUU ja VIDEO | Presidendi teenetemärgi pälvinud Ülle Kadastik: naistearst, kellel jätkub patsientide jaoks aega ja mõistmist
Esiteks veel kord palju õnne teenetemärgi puhul! Kuidas tunne on?
Mulle oli see tõesti ootamatu, muidugi äärmiselt meeldiv ja täiesti fantastiline üllatus. See oli tõesti ootamatu, ma ei oska reaktsiooni kirjeldadagi. Neid õnnesoove tuli nii samal kui mitmel järgnevalgi päeval, ma ei ole oma elu jooksul kokku nii palju õnnitlusi saanud, kui neil päevil. [naerab] Ei teagi, kust kõik õnnitlejad minu telefoninumbri teada said. Näiteks minu klassiõed-klassivennad, kellega ma ei ole aastakümneid kohtunud või väga vanad tuttavad päris noorusaegadest, kellest ei teadnud pikka aega midagi, kõik soovisid südamest õnne. Nii et see oli tõesti uskumatu, samas väga armas.
Ma lugesin ühest intervjuust, et lapsena soovisite Te saada õmblejaks. Miks otsustasite siiski spetsialiseeruda günekoloogia erialale?
Jaa, soovisin vägagi. Mängisin lapsena palju nukkudega, mulle lihtsalt meeldis. Haiget last mängisin nukkudega ka, aga ma ei saa öelda, et oleksin lapsena soovinud arstiks saada. Ma ei osanud võib-olla sellele mõeldagi, sest mul ei olnud perekonnas ega tuttavate seas ühtegi arsti. Olin lihtsast perest pärit, meditsiiniga ei olnud tõesti mingit kokkupuudet, aga ma mängisin meditsiiniõde ja mulle väga meeldis süsti teha. Arstiks saamisele mõtlesin ma vist tõesti alles keskkooli viimases klassis. See soov tuli kuidagi nii äkki, ka enda jaoks ootamatult, et nüüd ma lähen seda eriala õppima. Ma ei oskagi seletada, kuidas see mõte tuli, aga ma olin seejuures hästi sihikindel, ütlesin endale — ma pean, ma lähen.
Aga õmblemise kohta, kui sa niimoodi küsid, mulle meeldis lapsena nukkudele riideid õmmelda. Ja hiljem vanemaks saades õmblesin ka endale riideid. Siis olid teised ajad, tänapäeval ma enam ei õmble. Emana õmblesin ka oma lastele riideid, isegi kombekaid, ega siis poes ka midagi erilist saada polnud. Nii et mulle meeldib õmblemine ja ma arvan, et see tuleb kindlasti kasuks minu igapäevatöös, ma olen ju naistearst-kirurg.
Kuidas möödus õpinguteaeg? Saite esimesel katsel ülikooli?
Jaa, sain kohe sisse. Ma olen ise Tallinnast pärit ja ma mäletan, et sisseastumisavaldust viima minnes sõitsin elus esimest korda Tartusse. Ega siis ei olnud nagu praegu, et saadetakse dokumendid meili teel, siis tuli avaldusega ekstra Tartusse sõita. Siis olidki sellised ajad — Tartu Ülikooli ma asusin õppima 1975. aastal ja lõpetasin 1981. aastal, nii et see kõik on päris ammu. Sisseastumisavalduste vastuvõtmine oli ülikooli peahoones, sinna jõudes olin ma natuke kahevahel, kas minna raviosakonda või siis stomatoloogiasse. Pikas koridoris seistes mõtlesin, kuhu poole minema hakata, ühes suunas oli raviosakonna ja teises suunas stomatoloogia vastvõtu komisjon. Lõpuks otsustasin ikka raviosakonna kasuks, sest seal on rohkem võimalusi valida endale kitsam eriala. Ja nüüd ma üldse ei kahetse, et olen naistearst.
Günekoloogiks saada ei olnud esimestel kursustel kindlasti plaanis, günekoloogia eriala praktikumid olid meil alles viiendal kursusel. Igal kursusel õppisime ja tutvusime erinevate erialadega, kuni viienda kursuseni teadsin, milliseks arstiks ma ei soovi saada. Kardioloogia mulle väga ei meeldinud, psühhiaatriks ei tahtnud ma kohe üldse saada. Ja kolmas eriala, mis mulle tundus pisut ulmelisena, oli neuroloogia. Kuigi siinkohal tuleb öelda, et mul on kaks tütart, kellest üks on neuroloog ja teine psühhiaater. [naerab] See on väga huvitav kokkusattumus.
Ma olen ikka alati öelnud, et minu lugupeetud õpetaja dotsent Ilse Kõiv, kes on ammu pensionil, samas vägagi hea tervise juures, oli ülimalt auväärne õppejõud ja meie viiendal kursusel toimunud tema juhendatud praktikumid olid nii eriliselt huvitavad, et ma kohe tundsin — see eriala mulle meeldib.
Te olete sünnitusabi-günekoloog…
Minu eriala on sünnitusabi-günekoloogia, alates 2000. aastast töötan günekoloogia osakonna juhatajana, suure osa oma tööajast veedan operatsioonitoas ja põhiline töö on mul kirurgiline. Aga muidugi ma teen samuti valveid, siis ma puutun kokku ka sünnitusabiga
Milline osa — sünnitusabi või kirurgia — on Teile kõige enam meeldinud?
Kui ma olin sünnitusosakonna arst, siis meeldis mulle see töö väga. Vastsündinud ja toredad sünnitajad — see kõik oli nii eriline rõõm, et raske kirjeldada. Kui ma olen valves ja naine sünnitab, siis sünnitusabi on vahel ettearvamatu. Vastutus on ju kahe eest- noor ema ja tema beebi. Alati ei lähe sünnitus nii, nagu sooviks, võib tulla ettearvamatuid situatsioone. Küsimus on, kas naine ikka suudab ise sünnitada või tuleb hoopis keisrilõikus teha, millal on õige aeg sekkuda, peaasi on mitte hiljaks jääda. Ja kui lõpuks kõik läheb hästi, eriti kui on olnud probleemne sünnitus, ja ma näen heas seisundis last ja ema ilusaid tänulikke silmi, siis kogu mure ununeb, pole harv juhus, kui minul endal rõõmupisarad kipuvad tulema.
Aga hetkel olen ma natuke rohkem günekoloogiaga seotud. Ma ei ütle, et mulle meeldib rohkem, vaid ma puutun sellega enam kokku. Praegu ma muidugi opereerin päris palju, see meeldib mulle väga ja ma naudin seda.
Ja noorte õpetamine on seal kõrval? Kuidas Teile tundub, kas noori huvitab günekoloogia?
Jaa, kogu aeg on keegi mul kõrval, residendid ja noored tudengid. Igal aastal võetakse meil kuus/seitse noort inimest residentuuri, aga alati on ikka rohkem tahtjaid. Nii et günekoloogia on populaarne, kuigi see on tegelikult väga raske eriala.
Kas see populaarne nii meeste kui naiste seas?
Eestis on naistearstid enamuses naised, meil on meesgünekolooge väga vähe. Ma ei tea, miks, mujal maailmas, näiteks Rootsis ja Saksamaal, on enamus ju ikka mehed, eriti operatsioonisaalis. Kindlasti on naisi, kes eelistavad hoopis meesgünekoloogi, öeldakse, et mehed on õrnemad. Väga noored naised pigem eelistavad rohkem naisgünekolooge.
Teil on kaks tütart…
Ja neli lapselast!
Kuidas on võimalik ühildada arstitööd ja pereelu?
Nojah, ma arvan, et pereelu on kindlasti kannatanud. Praegu oleme abikaasaga kahekesi jäänud, aga lapselapsi võiks rohkem hoida küll. Vanasti ju vanaemad elasid maal ja olid alati nõus lapselapsi enda juurde võtma, kas või kogu suveks, alati olid nad olemas, mäletan seda enda käest. Tänapäeva vanaemad on teistsugused. Loomulikult ma üritan olla ka vääriline hea vanaema. Nädalavahetustel ja puhkuse ajal võtame hea meelega lapsed, aga tööpäevadel jah, ikkagi harva. Ma tahan, armastan ja naudin oma tööd, see ongi põhiline, et töö ei tohi muutuda rutiinseks ja vastumeelseks. Loomulikult peale rasket öövalvet olen ma nii väsinud, et ei taha mitte midagi ega kedagi näha ja ihkan ainult koju põgeneda, aga kui ma magan ennast välja, siis järgmisel päeval mõtlen jälle, et nii tore on taas tööl olla.
Aga lapsed on mulle jah öelnud, et emme, sa oled ikka väga palju tööl olnud. Ma mäletan, et kui nad olid lasteaialapsed, siis nad olid praktiliselt esimesed lasteaias ja õhtul viimased, tormasin neile töölt järgi. Siis polnud kõigil autosid ja kogu see elu oli hoopis teistmoodi. Õnneks olid mu ämm ja äi tol ajal elus, nemad aitasid. Puhkused üritasime loomulikult alati lastega olla, aga kindlasti röövis minu töö minult palju aega.
Kas günekoloogi tütred on teadlikumad kui tavalised lapsed?
Oo, väga, väga! [naerab] Jaa, ma ikkagi rääkisin tüdrukutele, et keegi tuli näiteks sünnitama 12-aastaselt ja kui nad lõpuks 18 said, siis oli mul kohe kergendus! [naerab] Noh, nali naljaks, aga me olime lastega hästi avameelsed. Ja see on huvitav, et mõlemad tüdrukud käivad minu kui günekoloogi juures. Sageli ei taheta ema juurde tulla, aga nemad on mõlemad rasedusega minu juures arvel olnud ja sünnituste juures olen ka olnud. Ainult viimase lapselapse sünni juurde ma ajaliselt ei jõudnud, sest tütrel läks nii kiiresti. Muidugi oma tütart sünnitamas näha on emotsionaalselt kordades raskem kui ise sünnitada. Ma olin ise tubli ja kiire sünnitaja, tütred olid veel kärmemad, aga ikka muretsed. Ja kui sa veel tead, mis kõik võib olla, siis pinged on päris suured, kuigi ma ise arvan, et olen rahulik inimene.
Kas Eesti naine on üldiselt hea sünnitaja?
Nii ja naa. Üldiselt on tänapäeval haigusi ikka rohkem ja inimesed on võib-olla tõbisemad. Ma ütleksin niimoodi, et meditsiin on nii palju arenenud, et naised, kellel on erinevad kaasasündinud või muud omandatud haigused, millega varem ei lubatud sünnitada, võivad tänapäeval emaks saada tänu arstidele ja kaasaja meditsiinile.
Mis on need komplikatsioonid, millega rase või sünnitav naine oleks sajand tagasi kindlasti surnud, aga nüüd on ravitavad?
Sünnitusega seoses — verejooksud. Vanasti oli sünnitusabi ju hoopis teine. Sada aastat, oi jumal! Siis sünnitati ju kodus, põllul. Kui ma võrdlen kas või seda, kui mina alustasin tööd, siis olid sünnitamiseks ja sünnituse esilekutsumiseks hoopis teised meetodid. Keisrilõikus oli eriline sündmus, naised vaevlesid vahel väga kaua. Aga jah, verejooks on põhiline ja sellega seotud anomaaliad, platsenta asetsusehäired ja ohtlikud läbikasvud. Tänapäeval on diagnostika väga hea — ultraheli, kromosoomuuringud, loote skriiningud. Väärarengutega lapsi sünnib tegelikult üliharva, kuna patoloogia on võimalik avastada tänu uuringutele, sel juhul muidugi rasedus katkestatakse varases perioodis. Samas, ma ei tea, kas see on ühiskonnast tingitud, aga patoloogiat esineb sagedamini, raseduse peetumisi on minu meelest iga aastaga enam. Palju on probleeme rasestumisega, üks põhjus on ka selles, et tänapäeval naised sünnitavadki hiljem, hakkavad mõtlema sellele alles peale 35. eluaastat. Näiteks endometrioos on üks halb haigus, mis viljakusele mõjub. Positiivse poole pealt on nüüd kunstliku viljastamise võimalus, mida varem ei olnud.
Kui mina alustasin oma tööd, ei olnud meil üleüldse ultraheli. Ma ei kujuta ette, kuidas me siis haigusi diagnoosisime. Minu õpetajad rääkisid konkreetse näite, et ühel preklimateerilisel naisel jäi menstruatsioon ära, arvati, et algas kliimaks. Ultraheli võimalust tol ajal polnud, pakuti, et on tegemist emaka healoomulise kasvajaga e. müoomiga. Ühel päeval hakkas müoom ennast liigutama ja patsient sünnitas lapse. [naerab] Selliseid juhtumeid tol ajal oli jah. Tänapäeval saab ultraheliuuringuga kohe teada, kas on müoom või rasedus.
Kui nüüd rääkida rasedusest, siis kuidas Te suhtute praegusse avalikku debatti abordi keelustamise üle?
Ma arvan, et on väga rumal, kui see ära keelatakse. Aborte tehakse igal aastal aina vähem, mis on igati tore, inimesed on teadlikumad ja kasutavad enam kontratseptsiooni, samas aborditegemise võimalus peab ikka jääma. Kindlasti on olulised nõustamine ja soovitada inimestele erinevaid rasestumisvastaseid meetodeid. Praegu räägitakse naistega ikka nii palju ja ma arvan, et tulemus on väga hea. Aga aborti ära keelata ei ole mõistlik! Kui inimene ei taha rasedust, leiab ta ükskõik millised võimalused. Rasedust katkestada sooviva inimesega tuleb vestelda. Näiteks tuli mulle üks patsient, noor tütarlaps, u 25-aastane. Üks sünnitus tal juba oli olnud. Ja tuleb jutuga, et tahab kindlasti aborti, ta ei ole veel üheks lapseks valmis. Tegin ultraheli ja selgus, et olid kaksikud. Ma ütlesin siis, et kullakene, see on selline looduse ime ja ta läkski tagasi ning ütles, et ma ei katkesta seda rasedust. Selline tore otsus oli liigutav. Neid, kellele abort on nn.rasedusvastaseks vahendiks ja käivad korduvalt, on üldiselt vähe.
Teid on eelmisel aastal patsientide poolt hääletatud üheks kõige meeldivamaks arstiks. Kuidas Teil on jaksu olla kõigiga sõbralik, kui paljudel teistel arstidel pole aega teregi öelda?
See oli ka tookord üllatus, miks see nii juhtus. Tegelikult on antud hääletus igal aastal, eks siis järgmisel korral valitakse keegi teine. Võin öelda, et mulle oma töö tõesti meeldib ja ma tahan patsiente aidata, mul on hea meel, kui naine saab abi. Kui ma saan mõnele raskele probleemile jaole, siis on see kohe eriline emotsioon.
Te ütlesite, et psühhiaatria Teile ülikooli ajal eriti ei meeldinud, aga psühholoogiat on Teil oma töös küll igapäevaselt vaja.
Haigeid on igasuguseid, psühhiaatriliste haigustega ka. Iga arst peab olema ka hea psühholoog, empaatiat peaks samuti piisavalt olema. Oluline on patsient ära kuulata, arutada tema probleemi. Patsient peab teadma kõike, mida temaga tehakse, see on hästi oluline.
Küsin vahepeal, mida Te arvate papilloomviiruse vaktsiinist?
Loomulikult on see hea ja vajalik. Minu lapselaps on praegu 11. Ta kuulub uude põlvkonda, keda emakakaelavähk ei tohiks ohustada. Siiani oli vaktsiini eest tarvis maksta ja see ei olnud väike summa — ühe vaktsiini hind oli 130 eurot ja kokku on tarvis teha kolm süsti. Nüüd aga hakatakse koolides tasuta vaktsineerima, meil on vaktsineerimisiga alates 14.
Kuidas rahustada neid inimesi, kes on nii tugevalt vaktsiinivastased?
Ma ei saa neist aru. Ei ole tegelikult üldse õiglane oma lapse suhtes tema eest otsustada. Tänu vaktsiinidele on kadunud nii paljud haigused, mis vanasti olid levinud. Eks inimesed on erinevad ja põhjused ka, aga see, et vaktsiinid nüüd mingeid haiguseid põhjustavad, on alusetu jutt. See on ikka pigem tekitatud probleem.
Räägime nüüd positiivsematest asjadest. Millised hetked Teile oma töös kõige rohkem hinge lähevad ja milline osa tööst on Teile kõige põnevam?
Ma arvan, et ikkagi lõikused ise. Operatsioonid võivad muidugi olla üsna keerulised, ja kui see õnnestub, siis igal juhul on eriliselt hea tunne. Huvitav on juurutada uusi meetodeid, alati lisab see head emotsiooni. Kui naine tuleb raskes olukorras ja lahkub lõpuks rõõmsate silmadega, on see kõige toredam. Mul on kord nädalas ka ambulatoorne vastuvõtt, seal on samamoodi — kui naine tuleb murega ja ma olen temaga võib-olla väga palju vaeva näinud ning ta ütleb pärast, et mul on nüüd kõik hästi, siis on äärmiselt toniseeriv. On väga tänuväärne, kui patsiendid tagasisidet annavad, saadavad meili või sõnumi, kuidas neil läheb. Rohkem meilivad millegipärast muidugi need, kellel on halvasti. [naerab] Aga kui keegi ütleb, et tal on nüüd kõik hästi, saadab näiteks lapse pildi, kuigi oli minu juurde tulles lastetusega probleeme ja lõikused-ravid seljataga, see on meelikosutav. Siis olen ma alati väga tänulik, et oh, kui tore, nii vähesed inimesed vaevuvad tegelikult head teatama. Pigem kirjutatakse siis, kui on halvasti.
Peamised operatsioonid on, ma saan aru, emakapõhja tõstmised…
Neid on igasuguseid — emaka allavajelõikused, emakakasvajad, munasarjakasvajad, igasugused erinevad lastetuse probleemid.
Millised on günekoloogia meditsiinilised edusammud? Kuidas näiteks on muutunud lõikused?
Esimene asi on see, et enamuses me opereerime endoskoopiliselt, avatud meetodil kõhulõikusi teeme üliharva. Ja teine väga suur edusamm viimasel 3-4 aastal on tupe allavajega seotud. Allavaje on hästi sagedane probleem, neid on umbes 1/3 kõikidest patoloogiatest. Varem oli lahendus ainult tupe kaudu, aga nüüd me parandame seda üha enam laparoskoopiliselt. Ma arvan, et see on väga suur edusamm.
Igal erialal on mingid teemad, mis on eriti olulised ja mida kõige enam arendatakse. Mis günekoloogias tulevikumuusika on?
Ma arvan et ikkagi endoskoopia. Ainus, mida kindlasti mitte kunagi ei saa sel meetodil opereerida on keisrilõige. [naerab] Enamus kirurgiat vajavad seisundid saab väiksema traumaga lahendatud. Oluline kirurgia suund on vähem traumat tekitav, organit säästev põhimõte. Haigust ennetavad uuringud on väga vajalikud. Günekoloogias on oluline emakakaela sõeluuring, et välistada pahaloomuline protsess. Mainiks veel tablettravi võimalust müoomi puhul. Kõigile see ei sobi, aga antud võimalus meil nüüd on ja ma arvan, et alati ei pea müoomisõlmi opereerima.
Ja siis muidugi abordid. Vanasti katkestati rasedused ka meditsiinilisel näidustusel, näiteks peetunud raseduse korral, alati kirurgiliselt, aga tänapäeval katkestatakse enamus rasedusi tabletiga. See on tegelikult suur edusamm. Tulevikus on võimalik rasedus katkestada kodus. Ambulatoorsel vastuvõtul saab patsient tableti ja seejärel läheb koju aborteerima.
Üha enam tehakse operatsioone päevakirurgia tingimustes, mitte statsionaaris. Patsiendid on üha vähem, lühemat aega haiglas. Endoskoopia tegemine tähendabki vähem aega haiglas olemist, taastumine on kiirem. Trendiks on ikkagi naisele paremate tingimuste loomine.
Vaadake ka videolugu, milles doktor Ülle Kadastik annab vastuse küsimusele, milline on Eesti naise günekoloogiline tervis ning milliste hirmude ja tabudega ta oma töös igapäevaselt kokku puutub.
