Lugeja kroonilistest hilinejatest: tänapäeval kokkulepitud aeg justkui ei oleks enam mingi nõue — see on haigus või vastutustunde puudumine ja lugupidamatus
On asju mida ma ei suuda mõista ja üks on inimeste kella mitte tundmine. Räägin siinkohal täiskasvanutest, kel on krooniline probeem. Võtan seda väga isiklikult, kui inimene, kellega olen eelnevalt midagi kokku leppinud, olgu see siis kellaaeg või mõni muu tähtaeg, ei pea oma lubadusest kinni. Ma ei ole mingi tähenärija ega füürer, minu jaoks on see lihtsalt arusaamatu. Arusaamatu on see, kuidas mõni inimene teeb seda ikka ja jälle. Lubab ja siis murrab lubaduse silmi pilgutamata. Jah, võib-olla, et on põhjuseid, miks ei saa või miks ei jõua, aga ei ole võimalik, et see juhtub eranditult iga jumala kord. Ja kui juhtub, siis vähim, mis enda ja teiste heaks teha saad — anna endast märku!
Puutun hilinemistega kokku tööl — intervjueeritavad hilinevad tihti. Mis minu jaoks kõige kummalisem — nad ei vaevu sellest juttugi tegema. Tänapäeval kokkulepitud aeg justkui ei oleks enam mingi nõue. Tundub, et peaksin õnnelik olema, et saan ise intervjuuks koha valida. Ilmselt on tulemas ka aeg, kui võtan õigeaegselt kohale ilmunud inimesi lilledega vastu, et tänu avaldada.
Kõige enam ärritab mind minu oma mees, kel on täiesti teine ajaarvamine. Tema jaoks on 5 minutit lõputu aeg. “Kohe” väga lai mõiste. Ta ei jõua mitte kunagi õigeks ajaks tööle ega õigeks ajaks koju. Igale poole libiseb viimasel hetkel sisse, endal kõige õigema mehe nägu ees. Kui etteheiteid teha, siis alati on keegi teine süüdi. Buss hilines, boss segas, toidupoe kassiir oli liiga aeglane, pikad järjekorrad jne. Teeb veel märkusi, et kui omale juhiload teeksin, siis teaksin, mida ummikutes istumine tähendab. No aga kui sa ise tead, mida ummikud tähendavad, siis peaksid oskama paremini oma aega planeerida? Keegi teine ei saa olla vabanduseks, kui oled teinud mingeid eelnevaid kokkuleppeid.
Sel teemal rääkimine on kui vastu peaga seina jooksmine. On kuskilt kõrva jäänud, et kroonilise hilineja jaoks liigub kell aeglasemini. Ta usub, et suudab vähema aja jooksul teha rohkem, kui teised ja hindab oma võimeid üle ning seetõttu on pidevas ajahädas. Mina ütlen, et see on haigus või vastutustunde puudumine ja lugupidamatus.
