Hanna-Liina Võsa: olen alati olnud rõõmus, kuid rõõm, mis koos pojaga on tulnud, on kuidagi teistsugune

“Ma ei taha tunda üksiku üliõpilase ja maailmaränduri tunnet, mõelda sellega seotud mõtteid,” tunnistab muusikalitäht Hanna-Liina Võsa (36). “Seda on kunagi olnud palju, isegi liiga palju.”

Pelgulinna hubases kohvikunurgas, mille veebileht avaneb kutsungiga suhkrule ja maasikavahule, heidab Hanna-Liina pilgu menüüle. Mõne sekundi pärast laksab ta toidukaardi kinni. “Kartulipliinid! Kalaga!” pahvatab ta kindla veendumusega.

Lisaküsimusi ega mõtlemisaega pole vaja. Ta teab täpselt, mida ta nüüd ja kohe tahab.

Hanna-Liinal on napi nädala jagu päevi Eestis olemiseks, et siis taas purjetada Rootsi, kus teda ootavad Göteborgi ooperiteatris “Ooperifantoomi” etendused täismajale. Kõik teatri 1800 istekohta on välja müüdud. Igal etendusel.

Kui Hanna-Liina möödunud sügisel peakangelanna Christine’i rolliga alustas, läksid nad esialgu Rootsi terve perega, kaasas elukaaslane Christer Saaliste ja poolteiseaastane poeg Otto Eliel, ainult vanim “laps”, beagle Taco, jäi Eestisse. Vahel käis ka ema Tiia abiks. Kuna peagi ilmnes, et teistel pole sel ajal Göteborgis suurt midagi teha, sõidab ta nüüd vahel ka üksi. Õnneks on eemaloleku aeg üürike.

Hanna-Liina teab ja tunneb, et nüüd on ta osa karjast. Ja nii on väga hea. “Ma olen vist kogu omaette olemise aja juba kätte saanud,” naerab ta. Nii piisab talle hetkedest, mil poeg on lõuna­unne vajunud.

Saatusega on Hanna-Liina sina peal. “Ma olin mõelnud ja arvestanud, et kui last ei tule, siis see on ka okei,” räägib Hanna-Liina. Ent oma tulekuks poleks suutnud Otto Eliel enam õigemat hetke valida. “See oli geniaalne ajastus! Mina seda paika ei pannud, aga mul oli täpselt üks tühi auk selle aasta kohal. Ju tal on mingi oma asi ajada ja mina pean teda selles aitama,” kinnitab Hanna-Liina.