Ränk pihtimus: ta ütles, et kui ma temaga ei lähe, tapab ta end ära. Ma pole siiani üle saanud sellest, mis järgnes...
Olen 26 aastane naine, kahe lapse ema ja tahan jagada kogemust, mis piinab mind siiani.
Kolm aastat tagasi olime mehega koos peol. Jõime, olime sõpradega jne. Jõudsime siis oma joomingutega lausa teise linna, kus elas mu tädi. Kuna mu käsi oli joomingu käigus viga saanud, siis läksin üles tädi juurde, et ta mu käe kinni seoks. Margus ütles mulle, et ta ootab mind all, trepikojas, et kui tagasi tulen, siis teeme all suitsu.
Sel hetkel olid mu lapsed ema juures teises linnas. Ema helistas mulle mitmeid kordi ja rääkis, et kui ma seda joomist ei lõpeta, siis ma ei näe oma lapsi enam kunagi. Andis mulle valida, kas Margus või siis lapsed. Loomulikult armastan oma lapsi ja armastasin ka siis …
Ütlesin Margusele, et anna andeks, kuid lapsed on mulle tähtsamad kui joomine, sõbrad ja pidu. Selle peale teatas ta, et kui ma temaga ei lähe ega ole, siis tapab end ära! Ma ei uskunud seda.
Käisin tädi juures ära ja läksin alla trepikotta, kus Margus mind ootama pidi. Jõudsin viimase trepini, kui nägin teda keldris rippumas… minu oma salli otsas. Hakkasin karjuma, olin paanikas… Tädi tuli alla ja nägi samuti Margust seal rippumas. Siis tuli üks mees, kes on arst ja palus meil Margust mitte puudutada. Ta sai juba peale vaadates aru, et Margus on surnud!
Ma olin šokis… Paanikas… Politsei tuli, kiirabi … Ja lõpuks laibaauto … Nägin, kuidas mu mees laibakotis minema viidi. Väljas oli paks lumi, külm talv… Olin vaid seelikuga ning paljajalu, kuid sel hetkel see mulle korda ei läinud. Kiirabi viis ka minu kaasa ja jõudsin psühhiaatriakliinikusse. Seal anti mulle rahusteid, unerohtusid ja kõike…
Seal veetsin oma elu kolm kõige hullemat päeva.
Lõpuks välja saades läksin koju laste ja ema juurde. Kodus suutsin ainult kaks kuud vastu pidada. Kui raha sain, läksin Tallinnasse ja jõin seal kolm kuud järjest, vahepeal kordagi lapsi nägemata. Sai tehtud narkootikume ja kõike, mis üldse võimalik. Toimus kohtuistung, kus laste hooldusõigus määrati mu emale. Nüüd saan lastega koos olla ainult vaheaegadel, aga telefonis suhtleme iga päev nii laste kui emaga.
Kolisin õega juba kolmandasse linna ja tundus, et elu hakkab vaikselt paremaks minema. Aga siis tekkisid mul unehäired. Algul püüdsin looduslike ravimitega jagu saada, sõin palderjani, aga lõpuks sain ikkagi psühhiaatrile aja. Rääkisin talle oma loo ära, mulle määrati antidepressandid, rahustid, unerohud ja kõik muu…
Sellest kõigest on möödas kolm aastat. Marguse haua peal olen käinud kolm korda. Kuid nüüd on mul tekkinud rahustitest ja unerohust sõltuvus. Ilma unerohtu võtmata ma ei lähe isegi voodisse mitte, ma ei suuda ega saa ega julge.
Leidsin uue armastuse. Arvasin ja olin kindel, et see aitab kaasa sellele, et saan oma rohtudest lahti, kuid EI! Asi on läinud ainult hullemaks. Ilma unerohuta ei lähe isegi enam külapoodi mitte, ravimid peavad alati kotis kaasas olema. Mu praegune mees väga ei mõista seda asja.
Aga paanikahäired löövad mul välja täiesti tühja koha pealt. Süda hakkab puperdama, pea käib ringi õhupuudus, ebareaalsustunne... See on nii kohtutav ja sellega elamine on väga väga raske. Hirm on selle ees, et äkki ma suren kohe ära ja mis saab mu lastest jne.
Hetkel mul on siis miljon erinevat rohtu peal, mis ei aita, ega rahusta. Unerohi paneb ainult magama, aga ei päästa mind paanikahäiretest.
Mida teha? Kuidas normaalse inimese elu tagasi saada? Mul on lapsed, abikaasa, töö, uus elu... aga Margusega juhtunu kummitab mind siiani ning elu paanika ja ärevusega on võimatult keeruline.
Kui sul on mure ja sa ei tea, kuidas oma eluga edasi minna, palun vaata siia: http://www.eluliin.ee/ ning http://peaasi.ee/
