Mees küsib: naised — miks te nii igavad peate olema?

Uue töökoha saamise puhul saatsin sõbrannale äreva tekstisõnumi. Vastuseks tuli — kui sulgub üks uks, siis avaneb teine. No, aitäh. Kui ma oleks tahtnud seda ribadeks kulunud klišeed kuulda, siis ma oleks läinud ja laenutanud raamatukogust mõne iidse teose. Naised — miks te nii igavad peate olema?!

Järgmise näite saan tuua füüsilist maatööd ja suuri koduloomi armastava eksemplari kohta. Mõnikord nagu päris armaski teine, kui saadab hommikul tervituseks sügavamõttelise pildiga vürtsitatud veel sügavama mõtterea. Ikkagi hoolib. Ülejäänud hetked jäävad siiski armsusest miilide kaugusele. Üritan juttu teha kõige lihtsamal teemal ja saan alati vastuseks, et nii keeruliste asjadega ei maksa end vaevata. Omamoodi armas ju seegi, kuidas lihtsuses peitub võlu — iseasi, kas just peast lihtne maksab olla. Päris tihti olen konkreetselt ärritunud, kui pika ja omaarust nagu isegi naljaka teksti peale saabub temalt kirjavahetuse vastuseks „lahe”. Kirsina tordil on seal on vahel kolm kirjaviga. Kolm kirjaviga neljatähelises sõnas. Kerge diplom äkki selle saavutuse eest?

Vahel soovitan sel noorel naisel väheke raamatuid juurde lugeda — no, nii silmaringi ja kõneosavuse huvides. Saan alati sama tagasiside, kuidas ta on päeva lõpuks tööst väsinud ja heal juhul jaksab televiisorit vaadata. Samal ajal jagub naisel piisavalt aega, et Facebookis pidevalt online olla. Sealt aga armsate kiisude-kutsude piltide ju muud ei leia. Kiisust ja kutsust aga pikka jutulõnga ei veereta.
Terve märtsikuu olen ülepäeviti deitimas käinud ühe paljulugenud neiuga. Selleks, et loosse veidi pööret tuua — jah, tema on nüüd see põneva naise näide! Kohtusime tööalaselt ja mingi säde lõi kohe hõõguma. Loetud päevad hiljem läks teele ühise õhtu veetmise plaan ja pärast mõningaid jänesehaake saabus jaatav vastus. No, see „jaa” tegi meele korralikult rõõmsaks. Mäletan, kuidas kontoris käe võidukalt üles viskasin ja vist ka midagi kohatut röögatasin. Kolleegid mäletavad detailsemalt.

Saabuski kauaoodatud kohtumisõhtu ja teda autos oodates nügelesin nagu koolipoiss aabitsajärjekorras. Planeerisin meile lihtsa õhtusöögi kodukoha pitsapaigas ja piljardimängu südalinna meelelahutuskohas. Vahele pikkisime veini degustatsiooni tähistaevase Emajõe ääres kõrvuti pingil kiikudes. No, kurat, enam romantilisem ei suudaks Don Juangi olla! Siiani paistab mu ülim meisterlikkus deidimaastikkul veidi vilja kandvat. Kolme nädala jooksul oleme üksteist korda väljas käinud.

Ahjaa! Et mis võluvitsaga siis too neiu üle käidud on, et põnevaks kannatab tituleerida? Ilmselt kõige külgetõmbavam on tema siirus ja julgus häid asju kõvasti välja öelda. Kuulen, kuidas talle meeldib mu olemuslugude stiil. Saan otsekoheselt teada, et mu punased Adidase papud on ilusad. Sellised lihtsad asjad, mida enamik naisi kiivalt enda teada hoiab. Hoiab endale ja siis imestab, et keegi koos chillata ei taha ja ise Facebookis vestlust ei alusta.

Siinkohal soovitab keskmisest rohkem ärritunud lugeja mul suheldagi siis ainult nende kirkamate kriitidega. Eks jagu neid kirkaidki, aga püüan tähelepanu juhtide naise enda seest tulevale soovile vähekenegi põnevam olla. Loos kirjeldatud vähem huvitavatel emandatel ei ole siiani õnnestunud oma oodatud teistpoolt leida. No, ega see teinepool ju kaua paigal püsi, kui naine ainult mingeid rahvatarkusi varrukast pudistab ja kõik teemad liiga keeruliseks tembeldab.

Nädalasse kaasa annan sellise mõtte — naine, sa ei saa olla nii igav, et isegi igaval mehel hakkab sinuga igav!