Eda-Ines Etti: ebamugavat tähelepanu on minu elus olnud nii palju, kuigi teise eraelu kohta sõna võtta on hästi ebaintelligentne
“Rahu on minu sisse tulnud,” tõdeb lauljatar ja saatejuht Eda-Ines Etti (36). “Elu viskab ikka ette üllatusi, aga praegu tundub tulevik helge koht, kuhu kulgeda.” Ka madalseisudes ja kõige kurvemas ajas on ta proovinud leida midagi innustavat.
Fotosessioon Inesega vanalinna lokaalis on kestnud juba mitu tundi. Parajasti seisab ta linnusulise tapeedi ja puuderroosa sametdiivani taustal, seljas peent kombineed meenutav särgik ja liibuv seelik. Siugja figuuri, veatu naeratuse ja profi poseerimisoskusega, nagu me teame teda juba aastaid. Siis saabub hetk rõivaste vahetamiseks ning kaadritagune naiskond – kes nagu kokkulepitult kannab üleni musta – tõttab teda abistama. Uus kleit on üsna läbikumav, Ines vaatab peeglisse ja küsib heledalt: “Kas nibu ei ole tabu?” Kõlab kui ulakas räpiriim. Kõik naeravad.Iga kaader sobiks staarielu säravamat poolt kajastavasse filmi. Platvormkingad, mis kohe naljatamisi ristitakse Guccideks. Vaikselt laes võnkuv kristall-lühter. Klaver, mille peal istudes Ines äraspidises poosis mõned akordid võtab. Lauake, millest möödudes ta täheldab, et on siin džinni joonud. Ta tundub sõiduvees. Igatahes teistsugune kui mõned nädalad tagasi, päevavalges hotellikohvikus, mis just ei soosinud süda-peo-peal-meeleolu. Toona oli Ines äsja naasnud Taist puhkusereisilt ning mähkunud suurde kampsunisse. “Mul on lausa allergia ajakirjanduslike skandaalide suhtes, kuna olen neid omal nahal tundnud,” tõdes ta sel kohtumisel. “Nooremana olin avatum ja vastasin viisaka inimesena ka siis, kui küsiti delikaatsematel teemadel. Mulle ei meeldi endast rääkida. Kui, siis kõige kallimatele inimestele, ja pigem hoian üldse endale.”
Vabanemise tunne
Pärast pildistamist, kus jäädvustatud nii mõnigi joogapoosi vääriline tardumine, on adrenaliin veel üleval ja tuju niisamuti. Meenub lõik Inese aastatetagusest intervjuust. New Yorgis olevat ta sõbrannadega sattunud olukordadesse, “mille kirjeldamist trükimust ei kannataks ning mida vaid vanaemadena söandaks lastelastele õpetlike moraalilugude vahele pikantse mälestusena jutustada”. Elav kujutlusvõime võib olla ohtlik, viskudes suurlinna paheliste tänavate rägastikku. Mis seal New Yorgis siis toimus? Ines puhkeb naerma.
