Sotsiaalmeedias aset leidva ahistamise ja väärkohtlemise mõjud on naistele väga tõsised

Märtsis New Yorgis toimunud ÜRO naiste õiguste alasel kohtumisel oli üks läbiv teema #MeToo ning see, kuidas ahistamine väljendub internetis. Nimelt võib veebiahistamist kasutada — ning seda kasutataksegi — selleks, et naisi ja naiste õiguste aktiviste võrgust minema ajada.

Mõned kuud tagasi avalikustas Amnesty International uurimuse, mille kohaselt on sotsiaalmeedias aset leidva ahistamise ja väärkohtlemise mõjud naistele väga tõsised, hõlmates stressi, ärevust ja paanikahooge. Amnesty küsitluses osalesid Taani, Itaalia, Uus-Meremaa, Poola, Hispaania, Rootsi, Suurbritannia ja USA naised. 23% vastanutest oli vähemalt korra kogenud sotsiaalmeedias ahistamist või väärkohtlemist. Neist omakorda 41% oli tunnetanud, et nende füüsiline turvalisus on ohus, ja rohkem kui kolmveerand (76%) oli muutnud viise, kuidas sotsiaalmeedia platvorme kasutavad. Viimane tähendas sageli enese piiramist: kolmandik naistest vastas, et ei postita enam sisu, mis väljendab nende arvamust teatud küsimustes.

Azmina Dhrodia, Amnesty Internationali tehnoloogia ja inimõiguste uurija, nentis uurimistulemusi kommenteerides, et kuigi sotsiaalmeedia on aidanud sõnavabadust suurendada, on naised hakanud avalikest diskussioonidest väljuma: “Kuna diskrimineerimine ja naistevastane vägivald on kolinud veebi, loobuvad paljud naised avalikes vestlustes osalemisest või kasutavad enesetsensuuri, kartes enda privaatsuse ja turvalisuse pärast.”

Sotsiaalmeedia paradoks

Ühest küljest suurendabki sotsiaalmeedia sõnavabadust, luues suurepärased võimalused informatsioonile ligipääsuks ning aktivistidele oma tegevuste organiseerimiseks ja kommunikatsiooniks. Teisest küljest peavad oma arvamust omavad ja avaldavad naised arvestama, et varem või hiljem saavad nad postkasti dicpic’e ja muid nilbusi, detailseid kirjeldusi sellest, kuidas keegi neid vägistada soovib, või pikki analüüse sellest, mida keegi arvab end teadvat nende seksuaalsetest vajadustest (tavaliselt, et nad on rahuldamata). Eraldi kategooria on doxxing ehk pahatahtlikul eesmärgil isikuandmete ja privaatse info internetti paiskamine, mis teeb ohvri tuvastamise ja tagakiusamise kolmandatele isikutele lihtsaks. Amnesty uurimuses olid 26% küberahistamist kogenud naistest ühtlasi langenud ka doxxingu ohvriks.

1000 lapsporno levitajat

Hiljuti sai Taanis tuhat noort inimest süüdistuse lapsporno levitamises, kui politsei võttis ette ja uuris juhtumit, kus kättemaksu eesmärgil paisati ringlusesse video, milles osales kaks 15-aastast noort. Levitajad olid vanusevahemikus 15 kuni 20 ning ligi 800 neist olid noored mehed. Karen Elleman, Taani võrdsete võimaluste minister, kommenteeris ÜROs, et selle juhtumi taga oli nii olemasoleva seadusandluse tõhusam jõustamine kui ka politsei suurenenud teadlikkus. Mõnele tundub politsei reageerimine kindlasti liiast, sest lapsporno levitamine on tõsine süüdistus. Aga tõsiste tagajärgedega on ka kättemaksuporno ohvriks langemine ja kui #MeToo üldse midagi on näidanud, siis seda, kui kaitsetuna on ohvrid end sageli kehtivas õigusruumis tundnud.

Möödunud aasta lõpus avaldatud põhjamaade uuringust naistevastasest kübervägivallast selguski, et kõige raskemaid tagajärgi kogevad just seksuaalse vägivalla ohvrid. Naised, kelle alastipilte või videosid on internetis levitatud ilma nende nõusolekuta, tunnistasid hirmu, et materjalid jäävadki ringlema ja taasilmuma. Osadele tõi see kaasa materiaalset kahju, kui nad olid sunnitud loobuma töökohast või koolist või tasuma õigusabi ja psühholoogilise nõustamise eest. Ásta Jóhannsdóttir Islandi Naiste Õiguste Assotsiatsoonist rõhutas, kui oluline see on, et õigussüsteem näeks veebis esinevat vägivalda ja seksuaalvägivalda päris vägivallana: “Peame muutma protseduure ja suhtumist politseis, nii et kübervägivalla ohvreid võetaks tõsiselt ning kuritegusid uuritaks. Peame ka harima avalikkust, eriti noori, kübervägivalla tõsidusest ning sellest, kuidas see mõjutab naiste osalemist veebis.”

Sotsiaalmeedia kui 24/7 areen

Christian Mogensen, kes töötab Taani organisatsioonis nimega “Center for Digital Youth Care”, tõi ÜRO kohtumisel välja, et küberkiusamine on suuremal määral suunatud tüdrukute vastu ning et tüdrukutel on ühtlasi kõrgemad ootused sotsiaalmeediale ja sealt tulevale sotsiaalsele heakskiidule. Sotsiaalmeedia kohta ütles Mogensen, et see ei ole mingi vahend (tool), vaid areen (arena) ning see ei ole mitte koht, kus inimesed näitavad, kes nad on, vaid kes nad soovivad olla. Kiusamises ja ahistamises on aga sotsiaalmeedia eriline. “Sotsiaalmeedias esined sa ööpäevaringselt, sa ei saa koju minna,” arvas Mogensen. Nii on tema sõnul võimalik näiteks koolikiusamisest kooliväliselt pause saada, sotsiaalmeediast aga sisuliselt mitte kunagi, mis teeb küberkiusamise eriti kurnavaks.

Lisaks koju kaasa pugemisele on küberkiusamise eripära kiirus, millega kõik võimendub. Üks solvav säuts võib endaga vaid minutite jooksul kaasa tuua terve vihalaviini, mis on suunatud ühe inimese vastu. 17-aastane Fatemeh Khavari, Rootsis toimunud pagulaste väljasaatmise vastaste demonstratsioonide kõneisik, on seda kogenud. Möödunud septembris postitas juuksur Åsa Westerberg Facebooki väite, et ta teab, et Fatemeh on tegelikult mees. Postitus hakkas kulutule kiirusel levima mööda paremäärmuslikke foorumeid ja väljus paari päeva jooksul Facebookist. Edasi levisid erinevad versioonid samast väitest iga kord, kui Fatemeh avalikult sõna võttis või temast meedias kirjutati. Sotsiaalmeedias temast kirjutades on reeglipäraselt hakatud kasutama meessoost asesõnu. Kui uuriv ajakirjanik Robert Aschberg koos Fatemehga algse postitaja Westerbergi üles otsis ja küsis, miks ta midagi sellist üldse kirjutas, vastas too: “Sest ma arvasin seda”.

Misogüünsed naised

Suurbritanniast alguse saanud kiusamisevastane organisatsioon “Ditch the Label” tõi ÜROs välja, et ka naised küberkiusavad teisi naisi. 2016. aastal avaldatud uurimuses analüüsis Ditch the Label Twitteri säutse ning leidis, et veidi enam kui poole misogüünsetest solvangutest olid avaldanud naised nagu Westerberg. Nad kasutasid suuremal määral naisi halvustavat keelt, mis oli seotud loomade (lehm!), välimuse ja promiskuiteediga. Mehed keskendusid aga naiste intelligentsuse, anatoomia ja seksuaalse sättumuse põlastamisele. Eriti palju halvustatakse naisi, kes tegutsevad traditsiooniliselt meeste domineeritud valdkondades nagu poliitika, äri ja sport.

Milline on siis sõnavabaduse ja kübervägivalla suhe? Amnesty International rõhutab, et sõnavabaduse põhimõte kaitseb väljendusviise, mis võivad olla solvavad, sügavalt häirivad ja seksistlikud. Sõnavabadus ei hõlma aga viha või vägivalla propageerimist. Veelgi enam, kõigil on õigus sõnavabadusele ning see hõlmab naiste õigust end väljendada ning elada ilma vägivalla ja väärkohtlemisesta, nii veebis kui tavaelus.

Palusime veebikonstaabel Maarja Punakult soovitusi, mida teha küberahistamise puhul. Siin on tema nõuanded:

Soovitused küberahistamise ennetamiseks:

• Säti privaatsusseadmed selliselt, et kontrollid võimalikult palju ise seda, kes saab ühendust võtta, kellel on luba avalikke postitusi teha ja kes infot näevad.
• Sotsiaalmeediakontole postitades mõtle, kas see pilt või detail eraelust on suure ringile jagamiseks.
• Arvesta, et ka tuttava nime taga võib tegutseda troll või koguni trollid. Mõtle läbi, millest vestluspartneriga privaatvestlustes räägid.
• Mõtle läbi, kuidas solvangule või ka armastusavaldusele reageerida nii, et soov mitte edasi suhelda oleks selgelt mõistetav.
• Alastipilt võib sattuda võõrastesse kätesse mobiilse seadme kaotamise, konto häkkimise, lahtiunustamise või selle küsija pahatahtlikkuse tõttu. Pigem ära saada endast sellist pilti või tee pilt selliselt, et su nägu ei ole tuvastatav.
• Tee korra kuus oma sotsiaalmeediakontodel koristuspäevi. Kustutada vestlusi, mille võõrastesse kätesse sattumine võiks kaasa tuua ebamugavusi, eemaldada pilte, mis enam ei tundu nii ägedad või vajalikud.
• Herilasepesa torkimine ei ole mõistlik, sama kehtib ka erinevate väärtushinnangutega inimestega suhtlemisel. Väärtuspõhine internetisõda ei vii kuigi kaugele, sest täiskasvanud inimese väljakujunenud hinnanguid ei ole võimalik ükskõik kui ratsionaalsete kommentaaridega muuta. Keegi ei keela seda loomulikult üritamast.

Soovitused siis, kui juba oled ohvriks langenud:

• Tee postitustest ja kirjavahetustest kuvatõmmiseid. Peaaegu kõike on võimalik kustutada ja nende kirjutiste taastamine on enamikel juhtudel keeruline, kui mitte võimatu.
• Kasuta keskkondade pakutavaid võimalusi (blokeerimine, raporteerimine).
• Võta sotsiaalmeediast paus. Kui ahistaja tegutsemine on kannustatud suurtest emotsioonidest nagu viha või armastus, võib tema tegutsemine olla ebaratsionaalne ja paus võib olla abiks.
• Küsi sõpradelt abi ahistaja konto raporteerimiseks või nõu edaspidiseks toimetamiseks
• Keelatud ei ole ahistaja kohta avaliku postituse tegemine, milles peegeldad (mitte ei anna hinnaguid ega tee järeldusi) tema käitumist. Küll aga ei tohi jagada tema isikuandmeid.
• Ahistaja soovib üldjuhul teha emotsionaalselt haiget ja võimalusel ei tasu seda rahulolutunnet talle pakkuda. Jääge faktide ja konkreetsuse juurde. Igasugune ülereageerimine võib anda aluse edasisele kiusamisele.
• Vajadusel küsi nõu veebikonstaablilt!
• Kui ahistaja ei lõpeta tülitamist ja tema käitumine häirib eraelu, siis esitage politseisse süüteoteade ahistava jälitamise kohta.
• Mis on oluline: ahistamine on ahistaja probleem. Ärge otsige endas või enda tegemistes puudujääke.

Allikas: Feministeerium