Eveliis imestab: miks on vaja teistele ja ENDALE valetada, et ollakse edukamad ja ilusamad ja rikkamad kui tegelikult?
Fassaadi taga virelevad nad tillukeses korteris, elavad palgapäevast palgapäevani ja võlgu, muretsevad end hulluks, kust leida raha järgmise reisi jaoks — soodsad lennupiletid on tore küll, aga neid broneerides ei mõtle nad kunagi, et reisil endal kulub ka raha. Ja siis hakkab alati stress — kust raha saada või laenata. Nad on käinud reisil oma võileivad kotis kaasas ning söönud hotellitoas kiirnuudleid, ent sotsiaalmeedia on täis IMELISI pilte puhkusest palmi all. “Ahh, kui hea on, et me ei pea käima kellast kellani tööl ja saame teha täpselt seda, mida tahame!” rõhutavad nad alati. Kingad, kellad, telefonid ja ehted peavad ALATI olema tuntud brändide omad, ALATI peavad nad rõhutama KUI PALJU need asjad maksid. Jumal hoidku selle eest, et neid näeks rääkimas iPhone6Siga, alla X ei sobi midagi, sest hallloooo, eilne päev. Järelmaksud ja liisingud on osa nende elust, mis sellest, et võtab hinge kinni, aga nii saab vähemalt fassaadi ehitada.
Ma tean ka seda, et paljud ongi nende peale kadedad, sest “vaata, kui hästi nad elavad ja mida nad endale lubada saavad”, teadmata, millises eluvales need inimesed elavad. Ja ma ei saagi nendest aru. Miks on vaja teistele ja ENDALE valetada, et ollakse edukamad ja ilusamad ja rikkamad kui tegelikult. Mis see elule juurde annab? Mis väärtus sellel valetamisel on?
Kas ei oleks lihtsam endale tunnistada, kus punktis nad hetkel on oma elus. On täiesti okei elada üürikorteris, mis on nagu tikutoos, kui inimesed on seal õnnelikud ja neil ei ole rohkemaks võimalusi, aga miks taguda endale vastu rinda ja raiuda, et see on teadlik valik, sest siis saavad nad reisida ja ei ole sõltuvad millestki ega kellestki. Kas eluvales elamine on lihtsam kui reaalsusele näkku vaadata?
Sama tahaks ma küsida ka nendelt, kes elavad koos inimesega, sest “parem ikka kui üksi” ja “ega nüüd nii hull ka ei ole” või “vähemalt on mul maja ja auto ja…” Miks oma elu raisata?
