“Ma olen sellises õnnetus olukorras, kus olen abielus ja kahjuks õnnetus,” kirjutab ta. “Koos oleme olnud kümme aastat, kuid abielus neli. Mul on mehega koos kaks last, pluss veel üks minu laps eelmisest suhtest. Mees ja lapsed saavad üldjuhul hästi hakkama, kuid kogu õhkkond kodus on väga vilets.

Mehega koos me karjume väga tihti teineteise peale ja kahjuks seda kõike kuulevad pealt ka lapsed. Loomulikult ei soovi ma seda teha, aga ikkagi kõik see närvilisus viib selleni, et hakkame lõpuks karjuma. Mees joob kohutavalt — iga päev õlu või kaks ja nädalavahetustel käib pidudel. Mina pidudel ei käi. Vahel harva vaid. Tööl mees küll õnneks käib, kuid kogu tema vaba aeg ja raha läheb pidutsemisele. Eluaseme eest maksan nüüdseks ainult mina. Põhimõtteliselt olen fakti ees, sest kui ma ei maksaks oleksin kohe panga ees võlgu. Mees lihtsalt ei maksa. Ütleb, et raha pole. Olen muidugi küsinud, et kuidas joomise jaoks raha on, aga mis vastuse sa ikka joodikult saad. Ja elamine on meil kahe peale. Seega lahutades läheks kõik pooleks.

Tundeid mul mehe vastu ka enam pole jäänud. Kui olen rääkinud lahutamisest, siis on ta ähvardanud end ära tappa ja võib olla ta teekski seda, mina ei tea. Ma ei suuda absoluutselt elust rõõmu tunda enam. Miks ma pean kannatama seda, kui keegi kogu aeg ähvardab end ära tappa?”

Lugeja, anna nõu, kuhu sellises olukorras pöörduda või kuidas käituda?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena