Inimkaubandusekspert hoiatab: ära anna kerjavale inimesele raha, sest tõenäoliselt tema seda endale ei saa

"Inimkaubanduse alla kuuluvad kõik juhtumid, milles ohvril endal puudub kontroll ja valikuvabadus ning keegi teine asjapool läbi manipulatsiooni ja vägivalla sunnib ohvrit mingit oma eesmärki täitma. Näiteks enda keha või narkootikume müüma, kerjama, varastama jne. Tõusev trend on sundida ohvreid enda nimel raha laenama," selgitas Eesti Justiitsministeeriumi Karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anu Leps Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Seltsi konverentsil.

Kui täiskasvanutega toime pandud inimkaubanduse juhtumeid avastatakse aastas kümmekond, siis alaealisi puudutavaid oli 2016. aastal 59 ja 2017. aastal 67. Leps hoiatab, et see on vaid jäämäe tipp ja tohutul hulgal kuritegusid jääb avastamata. „Eestis registreeritakse aastas umbes 400 seksuaalkuritegu, nendest 80% moodustab alla 10-aastaste kuritarvitamine nende endi kodudes nende endi isade, onude, vanaisade poolt.” Nähtuse mõttes räägime siinkohal suuremast pildist. Alaealiste kuritarvitamise puhul ei ole rakendatud sunnimeetmeid, vaid on täiskasvanu kokkulepe alaealisega. Leps kutsub üles, et kahtluse korral tuleks alati teada anda, sest näiteks paljud alaealiste kupeldamisjuhtumid toimuvad päise päeva ajal hotellides, ilma et keegi oleks midagi küsinud.

Kui krimisarjades tegeleb inimkaubandusega organiseeritud kuritegevus, siis ka Eestis on olemas kuritegelikud grupid, kes tegelevad salatubaka, alkoholi ja inimeste vahendamisega ning kõigi eelpoolnimetatute üle piiride toimetamisega. Mida aga enamus meist ei teadvusta, on see, et suurem osa inimkaubanduse ohvreid satub ohvriks läbi lähedase inimese tegevuse.

Anu Leps ütles kokkuvõtvalt, et tema ei anna kunagi kerjavale inimesele raha. „Ma viin ta poodi ja ostan vajaduse korral süüa või muud vajalikku, aga ma ei anna raha. Suure tõenäosusega on selle taga organiseeritud struktuur ja kerjav inimene ise seda raha omale ei saa.” Inimlikust seisukohast on esmane instinkt teisi aidata, aga me peame endalt küsima, kas see inimene tõepoolest saab abi või aitame me sellega hoopis kurjategijaid, selgitas Leps.