Lasteabi spetsialist: on juhtumeid, kus laps nutab telefoni ja ütleb, et tahab ära surra, sest teda pole kellelegi vaja
Mis teemal Lasteabisse praegu peamiselt helistatakse? Kui vanad ja mis keelt kõnelevad lapsed teie teenuse üles leidnud on?
Kõige rohkem helistavad lasteabitelefonile lapsed vanuses 14-16 aastat. Suurem osa kõnesid on eestikeelsed, umbes viiendik venekeelsed. Teemades tõusevad esile laste ja täiskasvanute vaheliste suhete temaatika, kus üks või teine pool ei suuda teineteist mõista, tekivad vaidlused ja tülid, mida ei osata lahendada. Samuti noorte enesehävituslikud mõtted, endale haiget tegemine lõikumisega, vaimse heaolu probleemid, enda väärtusetu ja tühisena tundmine. Päris palju noored ütlevad, et neil on depressioon.
„Kahjuks näeme me lasteabitelefoni töös päris palju seda, et lapsed ja noored väljendavad enda üksindust, tunnet, et neist ei hoolita, või muret sõbra pärast, kes ei julge ise abi küsida.“ — see on päris kurb lause, aga selleks, et inimestele päriselt kohale jõuaks, kui tõsine on teema, kas jagaksite palun mõnda kogemust või lugu, mis teieni on jõudnud?
Lasteabitelefoni töös on juhtumeid, kus laps nutab telefoni ja ütleb „tahan ära surra, miks ma ära ei sure, mind ei ole kellelegi vaja”. On ka juhtumeid, kus lapsed on ravimeid tarvitanud suuremas koguses, kui ette nähtud või mõtlevad seda teha. Et enda hingelist valu ja ängi vähendada, et valu tunne nende sees ära kaoks.
Või kirjutatakse enda sõbra pärast, et sõber teeb endale haiget, helistajale näidanud lõikumise jälgi käe peal. Aga ei taha abi saada, ütleb, et saab hakkama. Vanemad ilmselt ei tea juhtunust, sest ta ei taha neile rääkida, kas siis tunneb ennast süüdi kuidagi või pole suhted vanematega nii head ja arvatakse, et sellest pole nagunii kasu. Sõprade ja tuttavate pärast võetakse ühendust ka siis, kui on märgatud sotsiaalmeedias mõnda postitust, mis on noore murelikuks teinud ja tähelepanu tõmmanud. Või on vestluse või sõnumi kaudu teada saadud, sõbra halbadest mõtetest.
Kriitiliste juhtumite puhul on meie esimene eesmärk hoida pöördujaga kontakti ja võita tema usaldus, et ta kirjeldaks toimuvat ja annaks enda kohta informatsiooni, et saaksime selle vajadusel edastada Häirekeskusele. Kuigi lasteabitelefonile pöördumine võib olla anonüümne, siis olukorras, kus lapse elu või tervis võib olla ohus, on abivajaja kohta info saamine oluline, et talle oleks võimalik abi pakkuda. Kõik pöördumised, millest tuleb välja, et lapsel on abi vaja, edastame kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kes saab lapsele ja perele olla toeks abi osutamisel.
Tõrjutus ja üksindus — mis on nendel lastel ühist, keda kampa ei võeta? Mis need põhjused on, miks osad lapsed seltskonnast välja jäetakse ja neid teadlikult ja sihilikult kiusatakse?
Tõrjumine on pigem sihikindel tegevus ja kellegi vastu teadlikult tekitatud, see võib väljenduda ühe kiusamise vormina. Situatsioonid, kus keegi jäetakse tegevustest kõrvale, jäetakse ilma ühtekuuluvus tundest. Tihti võib see olla seotud mõjuvõimu näitamisega, kus mõni domineerivam persoon leiab, et võiks selliselt käituda ning kaaslastel pole piisavalt julgust sellele vastu olla, avaldada teistsugust arvamust. Isegi kui sellist käitumist ei peeta õigeks, puudub julgus enda arvamust väljendada, kuna kardetakse ise halvakspanu osaliseks saamist. Üksindustunnet on kõrvalseisjatel ilmselt palju keerulisem ära tunda, sest seda võib tunda ka noor või laps, kes on pealtäha aktiivne ja hea suhtleja. Kuid head lähedast, kellega oleks võimalik jagada enda kõige personaalsemaid mõtteid ja tundeid, ei pruugi olla.
Palun konkreetseid juhiseid ja nõuandeid vanematele, kuidas innustada oma last avanema ja oma muredest rääkima. Mida peaks ema-isa selleks tegema, et laps nendega julgeks ja tahaks rääkida?
Laste ja vanemate suhe võiks olla avatud ja usalduslik juba väikesest saadik. Kui omavaheline side peaks kaduma, siis teismelisega võib selle taastamine olla keeruline. Hea on vanemate poolne eeskuju näitamine, kui peres on harjutud rääkima tunnetest, mõtetest, on harjutud üksteise arvamusega arvestama, siis kandub see alateadlikult üle ka lastele ning see on muutunud neile loomulikuks. Teismeliste puhul võiksid vanemad arvestada, et laste privaatsus ja iseseisvustunne on küll suuremad kui varem ning nad tihti võibolla ei soovi väga isiklikel teemadel arutleda, aga teadmine, et tal on võimalusel tugi olemas, on väga oluline. Oleme lasteabitelefoni töös pannud tähele, et noortel on kergem kirjutada kui rääkida. Oleme seda noortele ka soovitanud, et kui ta ei julge murest rääkida, võiks ta sellest kirjutada, ka emale-isale. See annab võimaluse rahulikult enda mõtetes selgust saada ja ka lugejale aega saadud infoga harjuda. Sama võivad kasutada ka vanemad, kui rääkimine noorega tundub mitte sujuvat, siis kirjutamine võib olla abiks.
Milliseid soovitusi annate vestlusringide käigus lastele, et julgustada neid teineteist rohkem märkama ja hoolima?
Vestlusringide raames soovime eelkõige lapsi ja noori panna kaasa mõtlema, kuidas nemad ise toimivad ja käituvad, millised on head teod ja millised ei ole. Mida nemad märkavad ja mis neid ennast häirib. Sellest, kuidas nad ise saavad mingeid olukordi muuta, lahendustele kaasa aidata. Ka sellest, millised on vajadusel abisaamise võimalused.
Lasteabitelefoni 116111 teavituskampaania “Aga mina HOOLIN ja märkan” soovib julgustada lapsi ja noori hoolimisest ja märkamisest rääkima, seda väljendama ja tähele panema nii iseenda, lähedaste kui ümbritseva suhtes. Lisainfot leiab kodulehelt www.lasteabi.ee või Facebookist www.facebook.com/lasteabi.
