Eesti vanima naisteajakirja kaanestaar: kui viimaks aru saadi, et hakkan surema, olid kõik kohal. Siis oli minul juba ükskõik…

Mida räägivad aastate eest emadusest ja laste sünnist pajatavate Eesti Naise kaanelugude kangelased praegu? – “Sellist murrangut nagu meie põlvkonna jooksul niipea ei tule,” ütleb neist üks.

1995. aasta detsembrinumbri kaanetüdruku, Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja Liis Toome (56) välimus ja soeng pole üldse muutunud. Küll aga tema kabineti sein, kuhu on järjest lisandunud armsate lapsukeste fotosid, mida tänutundes vanemad on läkitanud. Nende kõrvale mahub paras hulk raami paigutatud erialaseid tunnustusi.

Mõndagi on muutunud ilmavalgust näinud laste elule aitamises. “Paljud vastsündinute terviseprobleemid on kadumas tänu uutele teadmistele raseduse ja sünnituse juhtimisel. Sünnitraumasid tuleb ette väga harva,” ütleb Liis Toome. Ka krooniliste haiguste korral on suhtumine teine – näiteks suhkruhaigetel emadel ei keela naistearst sünnitamist ja nad ei pea nõuandlast hirmuga kõrvale hoidma, nagu tookordses artiklis vihjati. Nende beebide probleemid on kergemad ega vajagi tihti ravi.