Kas naine olla on uhke ja hää?! Emadepäeva eel vaatame tagasi ja uurime, kuidas on naiste elud sajandite jooksul muutunud
Kuidas on naiste olukord Eestis sajandite jooksul muutunud?
Naiste olukord on Eestis sajandite jooksul muutunud väga palju. Tänapäeva naine saab oma heaolu ja käekäigu eest valdavalt ise otsustada. Paljude sajandite vältel ei saanud naine endale ise isegi abikaasat valida.
Vanemate välja pakutud peigmees otsustas tegelikult terve elu. Mees võis olla vana, kuri ja juba paljude lastega eelmisest abielust. Naine pidi nende kõigi eest nurisemata hoolitsema. Naistel oli väga palju kohustusi, sealhulgas raske füüsiline töö. Kohustuste täitmist peeti iseenesestmõistetavaks. Sageli peeti isegi hobust väärtuslikumaks, kui naine, sest uue naise võis ikka leida aga uut hobust soetada oli väga keeruline. Just see, et naiste arvamusega on hakatud oluliselt rohkem arvestama ongi kõige suurem muutus.
Milline elu oli naistel 19. sajandil?
19. sajandil, eriti esimesel poolel oli naiste elu väga raske. Tegelikult polnud kerge ka meestel ega lastel. Aeg oli selline. Pärisorjus ja mõisnike rõhumine ei andnud inimestele just kuigi palju valikuvõimalusi. Naised osalesid samuti mõisatöös ja said ihunuhtlust. Oli juhtumeid, kus näiteks kubjas sundis hirmutamise ja ähvardamise saatel naist enese armukeseks hakkama. Selliste olukordade eest oli naisel ennast väga raske kaitsta.
Alandusi ja solvanguid tuli taluda sageli. Vallaslapse ema pidi terve elu lähikondsete halvakspanu taluma. Mees võis oma isaduse maha salata aga naisel polnud valikut. Isegi riietus rõhutas seda, et laps on ilmale toodud väljaspool abielu.
Tööd oli naistel väga palju. Toita ja katta tuli suur pere. Ainuüksi selleks, et linast särki või pükse saada tuli ära teha suur hulk erinevaid füüsilisi töid. Külvata, lõigata, leotada, kuivatada, lõugutada, ropsida, harjata, kedrata ja kududa lina. Villase kanga saamine polnud oluliselt kergem. Raskel ajal tuli pidevalt mõelda, kuidas teha süüa peaaegu mitte millestki ja toita aastaringselt kogu pere ära. Ka koduloomad vajasid hoolt. Lapsi sünnitati täpselt nii palju, kui Jumal andis ja isegi raseduse ajal polnud tavaliselt igapäevastest kohustustest pääsu. Arvestades tagasihoidlikke elamistingimusi oli laste sünnitamine ja kasvatamine väga raske.
Ma ise imestan pidevalt, kui rehemajades ekskursioone teen, et kuidas eestlased ikka välja ei surnud.
Kuidas erines nende naiste haridus tänasest?
Aleksander III valitsemise ajal tehti koolis käimine kõigile kohustuslikuks. Ühes ja samas koolis said kolmeklassilist haridust nii tüdrukud, kui poisid. Tütarlapsed väga sageli edasi ei õppinud. Peale leeri mindi sageli mehele ja hakati oma pere eest hoolt kandma. Oli muidugi ka erandeid ja isegi koolipreilidena töötasid mõned naised aga see oli ikka pigem erand, kui reegel. Naistelt oodati ikka pigem seda, et temast saaks tubli perenaine, mitte kõrgesti haritud inimene.
Oled öelnud, et nii palju vabadust ja võimalusi pole tänapäeval naistel kunagi olnud. Milles see väljendub?
Tänapäevase vabaduse all pidasingi silmas just valikuvabadust. Naine saab valida kellega abielluda ja kas üldse abielluda, sest ilma meheta on praeguses ühiskonnas võimalik end ise ära elatada. Samuti on võimalik õppida nii paljudes koolides, kui süda lustib, lapse saamise või mitte saamise otsustab samuti naine ise. Kaasaja mehi on peamiselt kasvatatud juba nii, et ka nemad võtavad laste kasvatamisest aktiivselt osa. Ka isa võib jääda lapsepuhkusele ja see annab jällegi naistele suurema vabaduse teha asju, mida ta ise tahab. Ühesõnaga tänapäeva õrnema soo esindaja on ise oma õnne sepp.
Samas on jätkuvalt väga palju naisi, kelle eest otsustavad nende mehed ja olemas on ka n-ö “teine Eesti”, kus tänase päevani ei ole väga palju muutunud. Millest see tuleneb?
Kindlasti on ka tänapäeval naisi, kelle eest langetab mees otsuseid. Selle vastu ei saa kunagi ega kuidagi. Ainus soovitus on, et naine ei tohi sellise mehega koos elada, kes kipub elukaaslase vabaduse kallale.
Samas peame tunnistama, et on ka neid naisi, kes on sellise elukorraldusega harjunud ja rahul. Sellisel juhul on selline eksisteerimine nende endi valik. Juhul, kui see mõjub aga ahistavalt, tuleb kiiremas korras oma soovidest teada anda ja asuda oma õiguste eest võitlema. Ükskõik, kui raske see ka poleks, enda õnne eest tuleb seista. Tänapäeval on olemas naiste varjupaiku, kuhu hirmsa mehe eest kasvõi natukeseks pakku minna. Seal pakutakse ka professionaalset abi, et lahendada olukord lõplikult ja türanni küüsist pääseda. Samuti on võimalik saada psühholoogilist abi. Kõige olulisem on see, et emad, kes kannatavad ise mehe kiusamist ei kasvataks oma tütreid samasugusteks. Madal enesehinnang saabki alguse kodust ja mida iseteadlikumad on emad, seda suurem tõenäosus on, et ka järgmine põlvkond kasvab enesekindana ja ei lase ennast mehel alla suruda.
Milline vahe üldse on n-ö linnas elavatel karjäärinaistel ja maal elavatel talunaistel?
Ma arvan, et tänapäeval on üsna vale rääkida maal elavatest talunaistest või linnas elavatest karjäärinaistest. Väga paljud maal elavad naised on edukad talupidajad ja see ongi nende karjäär. Millega iganes nad maal ka ei tegele, see nõuab palju nutikust ja pealehakkamist. Oma maal kasvatavat toodangut tuleb ju müüa ja see nõuab turundusalaseid teadmisi ja veel väga paljusid oskusi. Tänapäeval on talus elamine enamasti ikka teadlik valik ja linnakärast eemal elatakse selleks, et näiteks lapsed kasvaksid looduslikus keskkonnas. Paljud naised omavad tänapäeval autojuhilube ja seega saab ka maalt käia kontserditel, teatrites ja võtta seltsielust osa. Linnas elavad naised pole ilmtingimata rohkem karjäärist huvitatud kui maal elavad suguõed.
Millised muutused ootavad või peaksid ootama ees naiste elusid tulevikus?
Ma ei oska kahjuks teiste naiste tuleviku kohta midagi üldistavat öelda. Kindlasti sooviksin, et samadel töökohtadel töötavate meeste ja naiste palgad oleksid võrdsed. Õnneks minul, kui muuseumitöötajal pole ka praegu sellega probleeme. Oleksin lihtsalt rõõmus, kui iga naine tunneks end oma nahas hästi ja saaks ennast piisavalt teostada. Ükskõik kellena.
Miks on sinu arust naisena oluline rääkida edasi ja veel rohkem võrdõiguslikkusest?
Sellepärast, et tõsta naiste eneseteadlikkust. Et naine teaks oma õigusi ja seda kuidas enda eest seista.
Naiste töid ja eluolu erinevatel ajastutel tutvustatakse vabaõhumuuseumi taludes 12. mail kell 12-16. Pulga talus saab tutvuda naiste olukorraga 19. sajandil ning lüüa käed külge rasketes talutöödes. Kuie koolimajas kõneldakse naiste haridusest läbi aegade, toimub väike koolitund. Lau külapoes saab näha, millega tegeles iseseisev naine 1920.-1930. aastatel ning kuidas olid naised sel ajal tegevad ettevõtluses. Härjapea talus on teemaks 1930. aastate tegusad pereemad, kes on aktiivsed nii poliitikas kui seltsiliikumistes. Kolu kõrtsi juures räägivad ja näitavad gaidid, kuidas metsas hakkama saada ja haavu siduda.
Kell 13.00 avatakse Setu talu laudas Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni näitus „Kaetud peaga naised“.
Kell 14.30 peetakse setu talu laudas ettekandeid ja arutelusid. Osalevad soolise võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta, paljulapselise pere ema Karin Heinsaar, suure asutuse juht Merike Lang ja pärimuskultuuri spetsialist Ene Lukka-Jegikjan.
Kell 17.00 algab Kolu kõrtsis ansambli Naised köögis kontsert
Sissepääs muuseumi tavapiletiga, Naised köögis kontserdi pilet 13 €. Võimalik on soetada Naiste päeva ja Naised köögis kontserdi ühispilet. Vaata päeva kava ja piletiinfot muuseumi kodulehelt.
