Barbi Pilvre: riigi ja rahvuse püsimine ei saa olla inimese ülim eesmärk! Inimesele peaks jääma vaba valik otsustamaks, kas ja kui palju lapsi ta tahab

Teisipäeval toimunud emadepäeva konverentsi debatil „Miks ühiskond ei suuda kokku leppida, millist eraelu ta kodanikult ootab?” ütles ajakirjanik ja poliitik Barbi Pilvre, et Eesti riigist ei tohi mõelda nagu farmist, me ei tohi mõelda ainult juurdekasvust, see pole kohane.

“Riik peaks pigem toetama laste üleskasvatamist kui produtseerimist: sünni- ja lastetoetuste proportsioonid on Eestis valed,” sõnas Barbi Pilvre. Algusfaasi on meil palju ressurssi pandud, aga mis edasi saab, on inimese oma mure. Ning peredes on vähe lapsi seetõttu, et naine ikkagi arvestab, kui palju lapsi ta jõuab üksinda üles kasvatada. “Sellised otsused kindlasti teevad naised. Ja kolm last on Eestis juba palju,” nentis Pilvre.

Samuti rõhutas naine, et me ei tohiks riigist mõelda farmiterminoloogias: naised ei olegi sünnitusmasinad ja me ei saa mõelda neist ainult juurdekasvu mõttes. “Kuigi rahvuse kestmine on oluline, ei saa riik ja rahvus olla inimese ülim eesmärk! Vabad valikud, eneseteostus ja õnn on tema eesmärgid ja riigi eesmärk peaks olema võimaldada olla inimene suure tähega.

Riigi ülesanne on koguda ressursse selleks, et iga sündinud inimese elu saaks elatud võimalikult hästi — õppida, elada tervelt ja kaua, sünnitada nii palju lapsi kui tahab, mitte riiklike eesmärkide silme ees terendades. Üksikindiviid ja tema valikud on kõige olulisemad, vaba inimene on suur väärtus. Oleme ju ajaloos näinud riike, kes on võtnud eesmärgiks rahva taastootmise, sealhulgas teatud tüüpi inimeste taastootmise ja ma leian, et nii mõeldes läheme libedale teele,” arutles Pilvre.

Konverentsi pealkirjas kõlava sünnitusmasina mõiste võtsid Pilvre sõnul kasutusele noored naised, kes on tajunud ühiskonnas survet ja ootust produtseerida järglasi. “Noored naised ei lähe välismaale mitte sellepärast, et nad on vaesed ja neil pole siin võimalusi, vaid surve ja ahistava tunde tõttu,” selgitas ta. “Mina olin laulva revolutsiooni tohutus paljunemeeleolus 20ndates aastates ja tundsin, et see ootus ahistab minu isiklikke vabadusi. Paljud läksid maailmas ringi vaatama, et leida oma teid, mida mööda liikuda, aga ühiskondlik surve rahvana kasvada oli tugev. Ma saan aru, mida nad mõtlevad selle sünnitusmasina termini all. Pean oluliseks, et riik ja ühiskond pakuks võimalusi erinevaid valikuid ühendada. Et inimene oleks õnnelik ja tal oleks võimalik saada nii palju lapsi kui ta ise tahab, mitte mingi riikliku õhus terendava normatiivi järgi.”