Psühhoterapeut Kait Sinisalu: sageli pöörduvad tervendajate poole traumeeritud ja segaduses inimesed, mistõttu on nad ka väärkohtlejatele kergem saak
Hoolimata sellest, et seksi ja vägistamiseni Mang oma ohvritega ei jõudnud, liigitatakse ka soovimatud puudutused seksuaalse vägivalla alla, mis on sageli ootamatu, meelevaldne ja ennustamatu, mistõttu see toob esile inimese abituse, mitte tema tugevused. Inimene kaotab sellises olukorras, mida võidakse tajuda eluohtlikuna, oma turvatunde ja kontrolli elu üle, eneseväärikuse ja -usalduse.
Psühhoterapeut Kait Sinisalu tõdeb, et Igor Mangi puhul oli ohvrite silmis tegemist just neist kõrgemal positsioonil asuva meesterahvaga, keda naised usaldasid ja kelle puhul ahistamist ei osatud karta. Sama tunnistas ka üks Mangi ohvreid Eesti Ekspressis: “Kuna Mang on loonud endale tugeva tausta ja usalduse, siis on raske temas kahelda. Me, naised, ise oleme tõstnud ta pjedestaalile.”
“Minu juures on käinud Mangi ohvreid ja tegelikult ka mitmete tervendajate ohvreid. Nende kannatanute naeruvääristamine, nagu seda tegi 10.05 Seitsmestes Uudistes dr. Jüri Ennet, on lubamatu. Mitte alati, aga sageli pöörduvad tervendajate ja sensitiivide poole inimesed, kelle elus on juhtunud ridamisi kohutavaid sündmusi. Nad on traumeeritud ja segaduses, mistõttu ka väärkohtlejatele kergem saak,” sõnab ta.
“Vaimse tervise teenused on inimestele sageli sisuliselt kättesaamatud, järjekorrad on väga pikad ja isegi väga kalli tasulise teenuse aega tuleb kaua oodata. Juba seetõttu on väga inetu, kui psühhiaatrid mõnitavad avalikult inimesi, kes tervendajate juurest abi otsivad,” ütleb Sinisalu.
Seksuaalvägivallal pole seksiga mingit pistmist. See on võimu, kontrolli ja alistamise vahend. Seksuaalvägivalda tarvitavatel “gurudel” taandub küsimus egole: olen harjunud, et mulle alt üles vaadatakse, see ongi normaalne ning nüüd, kui tahan, võtan su hinge, kui tahan, siis ka su keha — mul on selleks õigus.
Miks vaikiti?
“Pealtnägija” saates avalikuks tulnud juhtumite ajal sai olla kaks erinevat viisi reageerimiseks: üleaktiviseeritud ehk võitle ja põgene või alaaktiviseeritud ehk tardu, mängi surnut ja ole sõber. Mangi ohvrite puhul juhtus sageli just viimane ja sellele on ka olemas neurobioloogiline seletus: aju hirmukeskus amügdala edastab ajutüvele signaali liikumise pärssimiseks. Samal ajal tardumisega väljastab hirmukeskus aju sellesse ossa, mis vastutab ratsionaalse mõtlemise eest (aken on lahti ja naabrid on kodus), annuse stressihormoone, mille tagajärjel seda halvab hirm.
“Kaitsereaktsioon sündmuse ajal on instiktiivne ja me ei vali seda teadlikult,” teab Sinisalu lisades, et evolutsiooniliselt tagab just see meile parimad võimalused ellujäämiseks. “Tardumise ajal võib inimene tunda end kui kaltsunukk — tema kehaga tehakse, mida tahetakse. Südame löögisageduse ja vererõhu järsu languse tõttu võib ohver minestada või tunda end uniselt.”
Sinisalu tunnistab, et vägistamise ajal toimib ainult üks mõtlemine ja see on vägistaja oma. “Mõeldakse, et mida ta teeb, miks ta seda teeb ja kui kaua see veel kestab,” selgitab ta. Hiljem aga tulevad küsimused: “Miks see juhtus? Miks just minuga? Millega ma selle ära olin teeninud? Mida ma ise valesti tegin?” Selles olukorras tuntakse end üksi ja väga süüdi.
Traumajärgne käitumine on individuaalne
Vahetult peale sündmust saab juba täpsemat infot meeltega seonduvast. Tugevad nägemis-, kuulmis- või lõhnaärritajad murravad teadvusesse. Aga mõnel juhul võivad meeled hoopis nürineda — inimene ei näe ega kuule õieti midagi ega tunne ka näiteks külma ega valu. “Aja jooksul — eriti magades REM-une staadiumis ja rääkides usaldusväärsete inimestega — töötleb aju informatsiooni läbi sel viisil, et sündmuste järjekorda on võimalik teadlikus mälus taastada,” teab psühhoterapeut.
Traumajärgne käitumine on inimestel individuaalne. “Mõnel väljaelav ehk ta nutab, karjub, vannub, naerab ja on vihane, teisel kontrollitud ehk ta ei väljenda enda emotsioone ja kogu energia läheb enese rahulikuks sundimisele,” selgitab Sinisalu. “Nad küll vastavad küsimustele loogiliselt ja on käitumises ratsionaalsed, aga sel puhul lükatakse šokk hilisemasse tulevikku, mis on vaimsele tervisele ohtlikum.”
Täiesti normaalne on, et pärast kogetud traumat tekib ohvril palju vastuseta küsimusi, tekivad flashback’id ehk juhtunut kogetakse oma peas uuesti läbi, vanad hirmud tulevad taas esile. Paljud kardavad ka üksiolekut ja nende erutuslävi on madaldunud ehk väiksemadki pisiasjad ehmatavad. Tekivad raskused uinumisel, isutus ja väsimus. Hiljem võivad veel järgneda vihapursked ja ärrituvus, enesesüüdistamine, häbi, rüvetatud tunne, keskendumisraskused, vältiv käitumine, mõnuainete kuritarvitamine, somaatilised kaebused, depressioon ja suitsidaalsus.
