TÜ Zooloogia osakonna professor Raivo Mänd selgitab, miks paljud Mangi ohvrid ei julge juhtunust rääkida: nad mõistavad tagantjärele ka ise, et odava šarlatani lõksu sattumine ei kõnele kuidagi nende endi tarkusest

Tartu Ülikooli Zooloogia osakonna professor Raivo Mänd tunnistab, et põhjusi, miks naistel on raske vastu panna tugevale ja n-ö pjedestaalile tõstetud mehele nagu Igor Mang, võib otsida kaugest minevikust. Nimelt bioloogilise olevusena on emase jaoks oluline, et tema munaraku viljastaks kõige elujõulisem ja konkurentsivõimelisem isane, kes pärandaks oma võimekuse ka emase järglastele.

Millise reaktsiooni tõi teis esile meestearst Margus Punabi viide teile seoses Igor Mangi käperdamiskaasusega? Mida tema arvamusest arvate?

Õpetlasele on ju alati meeldiv, kui teda asjakohaselt viidatakse. Margus Punab on mind viimasel ajal viidanud mitmel pool, eriti pärast minu artikli „Naudeldes üksindusse“ ilmumist 30. märtsi Postimehe AK-lisas, kus ma rääkisin inimese senise peremudeli purunemise tõenäolistest põhjustest. Hiljuti väitlesime sel teemal koos ka raadiosaates.

Margus on meeldivalt tark inimene ja ideaalilähedane arstiteadlane selle poolest, et ta püüab aru saada ka inimeste hädade evolutsioonilistest alglätetest. Ilma selleta pole võimalik võidelda haiguste põhjuste vastu, saab vaid pakkuda ajutist leevendust või petlikku heaolutunnet. Margust ja mind seobki see, et me mõlemad uurime seksuaalsuse väljendusvormide mitmekesisust — mina loodusteadlasena üle kogu loomariigi, tema praktiseeriva arstina, kes inimeste vastavate hädadega igapäevaselt kokku puutub.

Marguse kirjutis on jõuline, talle on reljeefne ja sirgjooneline väljendusviis üldse omane. Üldiselt kipun tema väidetega pigem nõustuma, natuke mõnd detaili tahaks üle täpsustada.

Kas naistel on tõesti siis nii raske panna vastu ühele tugevale ja maskuliinsele härrale?

Selle põhjusi tuleb otsida kaugest minevikust, sest inimene bioloogilise olendina on samuti pikaajalise evolutsiooni produkt. Nähtuse juured peituvad asjaolus, et isasloomade ja emasloomade paljunemisedu (aga tuleviku näo määravad alati just edukad paljunejad) sõltub täiesti erinevatest lähenemistest partnerivalikul. Kuna seemnerakud on tillukesed ja odavad ja isane jõuab neid toota praktiliselt piiramatus koguses, siis kõige rohkem järglasi jätab selline isane, kellel õnnestub viljastada võimalikult paljusid vastassoost partnereid. Munarakud seevastu on suured, energiarikkad ja hinnalised ning neid suudab emane toota elu jooksul vaid väga piiratud hulgal. Seepärast seksuaalpartnerite suur arv emase paljunemisedu oluliselt ei mõjuta. Emase jaoks on hoopiski esmatähtis, et tema munaraku viljastaks kõige elujõulisem, kõige konkurentsivõimelisem isane, kes pärandaks oma võimekuse ka emase järglastele. Eelöeldust tulenevalt soosib loodus isastel võimalikult paljude partnerite ihaldamist, emastel aga kalduvust ihaldada pigem väheseid, aga see-eest kõige elujõulisemaid, vapramaid, tugevamaid, targemaid, elukogenumaid (st endast vanemaid), dominantsemaid ja rikkamaid (loomade puhul tähendab rikkus näiteks tema kaitstaval territooriumil leiduvaid toiduressursse).

Osal liikidel, näiteks enamikul lindudel ja ka inimesel, on järglaste üleskasvatamisel äärmiselt suur tähtsus isahoolel, mistõttu on neil välja kujunenud paarabielu. On tähtis mõista, et paarabielu puhul tehakse kompromisse mõlema sugupoole suunalt: konkurentsivõimelised isased loobuvad suurest osast oma sigimispotentsiaalist üheainsa kaasa kasuks, konkurentsivõimetud emased aga peavad leppima sellega, et nende järglaste isa pole just prints valgel hobusel. Kuid mis kõige olulisem — ka iga väliselt idüllilise paarabielu varjus podiseb salamisi eelmainitud sugupoolte huvide konflikt: isaste huvi olemasolevast rohkemate ja emaste huvi olemasolevast kvaliteetsema partneri järgi. Ka paljudel naistel on kalduvus dominantseid, kuulsaid ja silmapaistvaid mehi eelistada ja usaldada.

Kuidas juhtub nii, et sellisele pjedestaalile pandud mehele nagu Igor Mang kogunes nii palju ohvreid ilma, et nad sellest hiljem rääkida julgesid?

Teadusuuringud sotsiaalsete loomadega, sealhulgas inimestega, on näidanud, et emaste (ja naiste) puhul sõltub vastassoo esindaja eelistamine suuresti ka sellest, kui ihaldusväärseks peavad seda isendit teised emased või naised. Selles peitubki kuulsuste jumaldamise põhjus inimesel. Härra Mang, olgu ta pealegi šarlatan, on ikkagi väga kuulus ja tuntud ning paljude poolt hinnatud. Pole ime, et need naised, kes ei suuda soolapuhumist tõelistest teadmistest eristada, kaunis kergesti Mangi-suguste saagiks langevad. Tõeliselt võimekad ja väärikad kuulsused niisugustest naistest väga ei hooli, neile jätkub paremaidki. Seda enam on edu just niisugustel härrasmeestel, kes oma odavalt hangitud võltskuulsust sihiteadlikult võimalikult paljude „sinisilmsete“ naiste võrgutamiseks ära kasutavad. Ohvrid ei julge loomulikult sellest hiljem rääkida sellepärast, et mõistavad tagantjärele ka ise, et odava šarlatani lõksu sattumine ei kõnele kuidagi nende endi tarkusest, ning oma reputatsiooni ei soovi keegi kahjustada. See mõistagi ei tähenda, et sellised lihtsameelseid ohvreid hullutavad sulid peaksid jääma karistuseta.

Miks on bioloogilised tungid reproduktiiv- ja seksuaalkäitumises naiste puhul tugevamad kui meeste puhul?

Siinkohal ei saa ma Margusega päris hästi nõustuda. Reproduktiivtung on nii meestel kui ka naistel ühetugevune ja üldse kõige tähtsam ja võimsam tung, mille teenistuses on kõik ülejäänud tungid. Teisiti see olla ei saa, sest ainult tugeva sugutungiga isendite geenid kanduvad edasi. Vähegi nõrgema libiidoga isendite geenid ei ole sigimiskonkurentsi sõelast läbi tänapäeva välja jõudnud ja meil pole seetõttu õiget ettekujutustki, millised nad olid.

Küll aga erineb meeste ja naiste puhul üsna selgesti see, millisena konkreetselt nende sugutung avaldub. Meeste, nagu ka loomariigi kõigi ülejäänud isaste sugutung avaldub naistest suuremas sugulises tormakuses, läbematuses, pealetükkivuses ja valimatuses. Seevastu naiste, nagu loomariigi teistegi emaste sugutung avaldub pigem sugulises vaoshoituses, ettevaatlikkuses, äärmises valivuses ehk meeste meelest pirtsakuses ja pipardamises. Viimasel ajal on neid evolutsiooni poolt kujundatud ja miljoneid aastaid püsinud looduslikke printsiipe inimese sugupoolte puhul üritatud küll sotsiaalselt ümber konstrueerida, aga loodusteadlasena ei saa mul sellistesse eksperimentidesse erilist usku olla.

Kuidas loomariigiga selline käitumine sarnaneb?

Seksuaalpettus on loomariigis väga levinud, näiteid võiks tuua väga-väga palju. Võtame kasvõi mõned sääseliigid, kelle isastel tuleb emastele „pulmakingiks“ tuua väike kookonisse mähitud putukas. Niikaua kuni emane kingitust kookonist lahti harutab ja sööb, tohib isane temaga paaruda. Putukajaht on aga raske ja keeruline ettevõtmine ning mõned isased ei suuda või ei viitsi selle peale aega ja energiat raisata. Nad keeravad hoopis kokku tühja kookoni ning kingivad selle oma ihaldatule. Enne kui too jõuab arusaamisele, et tegu on võltskingitusega, on isane jõudnud juba nii mõnedki emase munarakud viljastada. Igor Mangi võiks seega näiteks võrrelda sellise petisest sääseisandaga. Aga nagu öeldud, seksuaalpettuste arsenal loomariigis on väga mitmekesine.

Kuidas loomariigi ohvrid oma autoriteedile vastu hakkavad?

Eks nad hakkagi vastu samasuguste meetoditega nagu ka enamus naisi suurepäraselt kasutada oskab. Kõige efektiivsem on loomulikult ettevaatlikkus ja eluterve umbusk. Targad emased loomariigis, samuti nagu targad naisedki, suudavad oma adekvaatse käitumisega selliseid petiseid, jõhkardeid ja situatsioone üldiselt vältida. Seksuaalselt provotseeriv käitumine selleks otstarbeks loomulikult ei sobi. Liiga pealetükkivate „autoriteetide“ puhul aitab enamasti ka selge, vajadusel füüsiline mõistaandmine, mida ebasoovitavast kosilasest arvatakse. Viimane ei tööta aga alati sellistel liikidel, kelle isased on emastest suuremad ja tugevamad. Seega kõige kindlam on siiski vältida olukorda sattumist. Nõrgale jääle on targem üldse mitte minna, selle asemel et loota, et ehk vajadusel õnnestub raudkülmast veest tagasi libedale ja aina murduvale jääservale tagasi ronida.