Ülihoolitseva ämmaga hädas olev noor naine: kuidas ta, kurat, aru ei saa, et ainus, kellest puhata tahtsin, oli tema ise?
Naisteka foorumis soovib oma mure südamelt ära rääkida üks naine, kes on hädas pealetükkiva ja ülihoolitseva ämmaga.
“Olen oma ämmaga alati hästi läbi saanud, kuigi mind ka enne veidi häiris tema ülehoolitsemine. Kõik muutus hullemaks pärast mu esimese lapse sündi (laps hetkel pooleaastane),” alustab ta. “Alguses mõtlesin, et mul lihtsalt hormoonid möllavad ja see on ajutine, et nii tunnen. Nimelt hakkas mind väga häirima tema pidev külas käimine. Juba sünnitusmajas käis ta neli korda kindlasti ja siis juba kodus. Ma ei saanud ühte nädalatki oma lapsega rahulikult harjuda, kui jälle astus ta uksest sisse ettekäändega, et tõi süüa. Tegelikult tahtis ta ainult last näppida, äiutada, kussutada jne. Tahtsin vaid rahu ja lapsega ise harjuda. Vastsündinu peaks ikka eelkõige emaga olema.
Esimesed korrad ei öelnudki ma talle veel midagi, kuna ta oli ju nii “kena” ja “aitas” söögiga. Aga kui iga nädal juba mitu korda lihtsalt uksest sisse marsiti ja kaks tundi ühetoalises korteris külas passiti, et last sossutada, siis viskas küll üle. Seda enam, et ta istus meie voodil ja ootas, kuni laps ära sööb ning siis kakkus ta endale sülle.
Lõpuks mees ütles talle viisakalt, et palun lahku, sest soovime omaette olla ja selle peale muidugi solvuti. Mitu korda jooksis ta nuttes minema, kui oli supipurgiga ukse taha tulnud, aga ma tõesti ei jõudnud külalisi vastu võtta.
See kõik tekitas meeletult pingeid minu ja mehe vahel. Tülitsesime, kuna mina soovisin rahu, aga tema ema tekitas süümekaid oma haleda käitumisega nii mulle kui ka mehele.
Ma ei lubanud teda enam külla, aga siis pidime hakkama iga nädal vähemalt korra seal käima. Seal niisamuti, esimene asi, mis ta tehti, võeti laps enda sülle ning mul kästi süüa ja puhata. Kuidas ta kurat aru ei saa, et ainus, kellest puhata tahtsin, oli ämm ise? Alles sünnitasin ja juba kästi beebist puhata?! Korduvalt pakkus ta ka, et võib paarinädalase imiku enda juurde nädalavahetuseks hoida võtta.
Seal olles tundsin, kuidas keen seest. Tal on siiani nõme komme hirmsasti last n-ö väntsutada ja hüpitada. Mina arvan, et nii pisikest ei ole vaja meeleheitlikult raputada pidevalt. Kogu aeg pidin jälgima, et ta pisile liiga ei teeks. Mees ütles talle mitu korda, aga selle peale tehti ainult nägusid.
Seal käisingi ainult mehe pärast ja et kodus tülisid vältida. Laps ju kannatab, kui vanemad karjuvad. Nägin, kuidas nuttev ämm temas süümepiinu tekitas. Ämm ju oli nii “hea” ja tahtis ainult aidata. Pidevalt ütlesin, et ei vaja abi. Seda ei tehtud kuulmagi.
Siis organiseeris ämm veel ujumistrennid ka lapsele, kuigi oleksin seda ise teha soovinud, aga olgu, selle koha pealt pigistasin silma kinni. Aga lisaks ostab ta siiani beebile mõttetult träni kokku — iga kord uus mänguasi. Kogu aeg tahab ka teda üksinda hoida ja saadab mind küll poodi, küll välja. Korra läksingi siis poodi ja tagasi tulles juba söödeti imikut porgandipüreega, ilma minult küsimata (ta polnud kordagi enne lisatoitu saanud). See kõik ajab mind kohutavalt närvi ja ma olen nii väsinud sellest.
Kui üks nädal kuue kuu jooksul jäi vahele, kuna olin haige, tekkis sellest ilge paanika. Terve talv käisin isegi tõbisena tema pool, et ta maha rahuneks ja teda isegi ei huvitanud, et kurnatud olen. Peaasi, et saaks last väntsutada. Mees ütles talle küll korduvalt, et tõmba tagasi, aga see ei mõjunud. Isegi lasteaed on juba tema järgi välja valitud.
Olin nii õnnelik, kui rasedaks jäin, aga kõik see on asendunud nüüd masendusega. Olen enda peale vihane, et selline pehmo olen, kes iga hinna eest konflikte väldib. Juba peaaegu vihkan ämma. Suhtlemist ju päris ära lõpetada ka ei saa, kuigi väldin teda igal võimalusel. Tahaks lihtsalt oma lapsega rahulikult lapsepuhkust veeta ja teha neid asju, mida ise valin, ilma, et sugulased kogu aeg sekkuksid.
Siiani peame seal käima iga nädal, sest muidu läheb tal näiteks söök halvaks, mis ta meie heaks kõik tegi või peab ta ikka ise tulema meile külla. Selline tunne on, et koli või teise riiki elama, et rahu saada. Mehega ka pidevad pinged ja kõige rohkem kahetsen seda, et laps neid tülisid pealt on näinud.
Kui peangi kurat edaspidi ka nendel sunnitud nõmedatel ninnu-nännu kokkusaamistel käima, saan küll varsti närvivapustuse. Ma saan aru, et ta armastab oma lapselast, aga see pidev pealesunnitud n-ö “aitamine” ja lapse väntsutamine on õudne. Lapsesaamine peaks ju rõõm olema, aga kui sellega kaasnevad sellised kohustused, siis küll ei soovita kellelegi.
