Vanapapi melanhoolne jutuhoog: kui ma oma naisukest esimest korda kohtasin, ei olnud ta üldse selline, nagu ma oma elu armastust ette kujutasin
Sümpaatne vanapapi sattus melanhoolsesse jutuhoogu ja kõik kuulasid teda
lummatult. „Kui ma oma naisukest esimest korda kohtasin, ei olnud ta üldse selline, nagu ma oma elu armastust ette kujutasin. Ma ei teagi, mis see oli, millega ta mind ära võlus. Kas see, kui kirglikult ta oma huvidest ja tegemistest rääkis. Või see, kuidas ta naeratas. Või hoopis see, kuidas ta vahel mossitades ja huulde hammustades kallistust nurus. Või peitus tema ilu ja võlu lihtsalt selles, et ta oli niisugune, nagu ta oli. Ehe ja ehtne. Lahke ja aus. Ja hea.”
„Aga mis tema välimusel siis viga oli?” küsis särtsakas, nõtke ja seksikalt käheda häälega brasiillanna, kes oli juba varem oma terava otsekohesusega silma paistnud.
George leidis endas endise lõbususe ja muigas: „Oi, te vist saite minust valesti aru. Ta ei olnud juba esimesest pilgust minu jaoks inetu. Ta lihtsalt polnud mu piiratud maailmavaate arvates minu maitse ja sobilik partner. Nojah, ehk ei olnud ta tõesti klassikaline iludus. Aga eks inimene olegi ju nagu kunstiteos. Ei ole tähtis, milline ta välja näeb. Tähtis on hoopis see, milliseid tundeid ta sinus tekitab.”
Kõlistasime sümpaatse tutvuse kinnitamiseks rohelise sildiga klaaspudeleid ja kosutasime kurku.
„Ma vist ei eksi, kui väidan, et sa oled üks neist õnnelikest, kes on veetnud terve elu koos hingesugulasega?” küsisin George’ilt.
Mees keerutas käte vahel õllepudelit, justkui otsiks ta vahu pealt vastust. „Jah, ma usun, et see on tõesti nii. Aga kes see hingesugulane üleüldse on?” küsis ta ja vastas kohe: „Me usume, et hingesugulane on meie ideaalne elukaaslane, kaasteeline, abikaasa… See, kellega on kõik alati hästi. Vähemalt me arvame, et see on nii. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Tõeline hingesugulane on sinu peegelpilt. See, kes käitub nagu sina, mõtleb nagu sina, tunneb nagu sina, vihastab nagu sina, solvub nagu sina, jonnib nagu sina, armastab nagu sina….”
Õhku kerkis see vahel teatrilavadel kohatud kandev paus. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Ainult tuul sosistas salakeeles teel kuuldud lugusid. Tagantjärele ei oska ma hinnata, kui kaua see paus kestis. Aga just siis, kui ma tundsin, et pean midagi ütlema, lõikas George’i meeldiv bariton vaikuse kaheks. „Tõeline hingesugulane peegeldab kõike seda, mida sa endas kõigest hingest tagasi hoida püüad. Iseloomujooni, mida sa endas peita üritad. Ta näitab sulle tõelist sind. Sellist, kes sa päriselt oled. Ja sina näitad talle tõelist teda, nagu tema päriselt on. Vahel on peeglist tõde nii kuradima raske vaadata, aga tegelikult te täiustate teineteist. Te teate üksteise tujusid. Rõõmu ja kurbuse tagamaid. Sest tema on sina ja sina oled tema. Kui sa ta ära tunned, siis ära lase teda käest. Võitle tema eest ja hoia teda, sest te kuulute kokku. Alatiseks.”
