Alkohooliku naine tunneb süümepiinu: vajan kontakti adekvaatse inimesega, kellega rääkida ja kes kuulab, sest kodus vedeleb diivanil tsüklijoodik
Foorumis küsib naine, kas on põhjust süümepiinu tunda, kui oma abikaasa joomine on lõplikult ära väsitanud ja silmapiiril uus meeldiv mees?
Elu alkohoolikust abikaasaga on viinud vaimse tervise ära. 10 aastat ühist elu tuleb minema visata.
Mees on 6 aastat olnud alkohoolik. Tutvuse algul piirdus pidudel napsitamisega, kuid aja jooksul aina rohkem. Kõik see põrgu, mis tuleb alkohooliku kaaslasel läbi elada on õudne. Nagu ameerika mäed. Joob, kodus midagi ei tee, seltskonnas alandab mind oma käitumisega.
Nüüd hiljuti otsisin endale “silmarõõmu”, kellega koos olles saaksin veidigi elust rõõmu tunda. Suhe pole füüsiline. Käime kinos, väljas söömas, jalutame pargis. Vajan kontakti adekvaatse inimesega, kellega rääkida ja kes mind kuulab, sest kodus vedeleb diivanil tsüklijoodik. Silmarõõmult olen ka innustust saanud, et elu näha positiivsemas valguses ja endale üürikorter otsida.
Samal ajal tunnen süümepiinu, et olen leidnud meeldiva võõra, kes pole minu mees. Sai ju abielludes lubatud, et nii heas kui halvas. Hetkel tunnen, et isegi, kui oma mees kaineks hakkab, siis olen vaimselt nii läbi, et ei suuda temaga enam olla.
Kõrvalseisjad — kas olen lits?
