Suvi klubis: purjus naised jäävad silma odava, labase ja nõmeda käitumise, kiledaks moondunud hääle ja paigast nihkunud rõivastega

Me kipume arvama, et just Eesti mehed on need maailma suurimad “joodikud”, sest me näeme neid klubides naiste otsa koperdamas, maanteel huligaanitsemas, viinapudelit perest ja karjäärist olulisemaks pidamas. See on tõsine probleem, aga väsinult tuleb tõdeda, et sellest on juba pikalt mõeldud, korduvalt räägitud ja parata pole sinna midagi. Mõistus pole oma teha, nagu öeldakse… Aga mind huvitab hoopis, kuhu on kadumas naiste mõistus ja eneseväärikus?

Ükskõik kuhu ma nädalavahetusel satun, on seal purjus naisi vähemalt sama palju kui nina täis võtnud mehi. Ka tarbitud alkoholikogus võib olla meestega võrdne, kuid käitumine… Sellisele käitumisele naljalt võrdset ei leia. Ka kõige ontlikum tütarlaps muutub pärast alkoholi manustamist edevaks, rumalaks, ülemääraselt jutukaks ja suisa kiimlevaks olendiks. Kultuursest alkoholitarbimisest on asi kaugel, juuakse end julgeks ja “ilusaks”.

Kui mehed joovad end lihtsalt purju ja ehk vähe “isasemaks ja tugevamaks”, siis naised joovad end justkui teistsuguseks inimeseks ja see inimene pole sugugi etem kui tema kaine variant. Mehed tunnevad klubisse astudes need naised silmapilkselt ära ja neist saab automaatselt “kerge saak”, mis tähendab, et jahtimishimulised mehed veedavad õhtu väärikamatele naistele panustades, kuid ei pea liialt muretsema, kui nad ka korvi saavad — õhtu lõpuks on endiselt olemas need promillidest pungil preilid, kes lausa ootavad, et keegi neid endaga koju kaasa kutsuks. Niisiis, need joogist uimased naised, kes klubis puusi hööritavad võivad alati kindlad olla, et küll keegi nendega ikka tutvust tegema tuleb. See keegi on aga mees, kelle latt pole eriti kõrgel.

Nii palju kui ma olen klubidesse, baaridesse ja mujale sattunud, on mulle pigem silma jäänud purjus naised. Isegi kui purjus naisi ja mehi on sama palju, jäävad need naised lihtsalt silma oma odava, labase ja nõmeda käitumisega, oma kiledaks moondunud häälega ja vahel ka paigast nihkunud rõivastega. Nad on meeletus tähelepanujanus ja vaatavad ringi, kas keegi ometi neid ka märkab. Kui neil on kaaslane olemas, asendub tähelepanujanu pideva vajadusega end mehele meelde tuletada ja meest sõprade ees piinlikkusse olukorda panna.

Mul on tunne, et paljud naised ei oskagi enam ilma alkoholita elust mõnu tunda — ikka peab siider või paar keres olema, et oleks julgem olla ja huvitavam vestelda. Mul on kahju seda tõdeda, aga eestlannad sõuavad oma joomisega üha kiiremini meestele järele ja kui selles suhtes midagi ette ei võeta, on meil lõpuks lihtsalt kamp joodikuid. Ilus ja tugev on naine, kes ei lase end käest ja säilitab oma väärikuse. Olgu mees milline tahes, aga mis on saanud tugevatest Eesti naistest? Naine pidi olema mehe kael, aga nüüd ei jaksa ta endagi kaela enam hoida…