Naine põrutab väikelaenu abil pereta reisile: maksan tagasi rohkem, kui ise raha kätte sain ja mis siis? Elamused on rohkem väärt kui mõned lisaeurod kontol
Vean oma kohvri takso pagasiruumist välja, astun lennujaama ning näen juba kaugelt Traveli silti. Tähendab, rahvas juba koguneb. Saame oma reisidetailid prindituna kätte ning käsu kiirelt check in’i järjekorda minna. Kell on küll alles seitse, aga rahvast on lennujaamas juba piisavalt, et vähemalt pool tundi järjekorras seista. Ma pole ainuke, kes sellest masendavast ilmast ja igavavõitu elust ära põgeneda soovib. Lennujaam on täis uniste nägudega, ent ootusärevuses perekondi, paarikesi ja ka üksikuid inimesi. Vähemalt pole ma ainus, kes nukralt üksinda oma kohvrikesega teiste seas ootab.
Seisan järjekorras. Uni kipub vägisi peale, sest nii vara ma tavaliselt üles ei ärka. Kallis abikaasa norskab alles kodus.
Ta ei teinud teist nägugi, kui minu kaks äratuskella kell kuus plärisema hakkasid. Lisaks veel mobiiltelefon, igaks juhuks. Hirm kauaoodatud reisi hommikul sisse magada oli nii suur. Ilmselgelt ei seganud see mu kaasat, kes vaid midagi unesegaselt endamisi pomises ja teise külje keeras. Kurat temaga! Mind ootab soe ja päikseline Horvaatia! Küll saab ka mugavas hotellivoodis magada, praegu on see tüütum osa reisimisest käsil. Miski ei kesta igavesti.
Järjekord liigub edasi teosammul. Miks küll inimesed aru ei saa, et kui end järjekorda võtad, võiks samal ajal ka kotipõhjast passi ning lennupiletid välja koukida? Aega ju ootamise ajal on. Vaatan oma üsna uue välimusega passi — pärast nimevahetust pole see dokument riigist kaugemale saanudki. Ei võõramaa templeid, ei huvitavaid viisasid. See pass on aastaid kasutuna kummutisahtlis oma aega oodanud. Oodanud aega, millal meil, või õigemini minul, on reisimiseks raha. Aga seda raha ei tulnud ega tulnud kunagi. Ikka oli vaja üks või teine ootamatu arve maksta, sekka kiiruse ületamise või parkimistrahvid, mida kallis mees aeg-ajalt oskas hankida.
Nii otsustasingi, et võtan väikelaenu. Jah, maksan tagasi rohkem, kui ise raha kätte sain. Ja mis siis? Elamused, mida see reis mulle annab, on rohkem väärt kui mõned lisaeurod kontol. Ja elamusi kavatsen ma sellelt reisilt saada! Tahan puhata, tahan näha uusi kohti, üksi ja rahulikult võõras linnas ringi käia. Ja loomulikult tahan päikest võtta! See talvekaamos hakkab juba ajudele. Soe kevad ei taha ega taha tulla. Kuigi on juba maikuu, peab ikka veel paksu jopega ringi käima. Talverehvid said alles hiljuti ära vahetatud, sest ilmataat otsustas veel aprilli lõpus üllatuse teha ja lumetormiga linna laastada. Lumi ja pori on nii ära tüüdanud, tahaks vaid türkiissinises meres ujuda ja lasta kuumal päikesel oma nahka hellitada!
„Tere, Marta, mis sina siin teed?” kuulen järsku enda selja taga tuttavat häält. Vist isegi võpatan ehmatusest.
Kurat! Ma põgenen oma igava elu eest ja nüüd on mu eks siinsamas, ka lennujaamas lendu ootamas.
„Eeem … Tere!” suudan kokutades pobiseda ja vahin maha. Kui ma teda ignoreerin, nagu tema mind meie suhte ajal ignoreeris, siis äkki jätab ta mu rahule?
„Mida sa siin teed? Ja kus Kaspar on?” küsib ta mu ainsat roosat kohvrit nähes ning vahib ringi.
Kus on, kus on? Mis see sinu asi on? Kas mina sinu uue naise kohta pärin?
„Kaspar on kodus, magab. Ma lähen üksi reisile.”
„Tõesti?” teeb Robin siiralt üllatunud näo ning vaatab mind pisut kahtlustavalt.
No ma ei saa aru, mis see tema asi on? Ise ta mu ju maha jättis, miks peaks minu uus elu talle korda minema? Muretsegu parem oma koleda naise pärast, kelle ta ülikiirelt pärast minust lahkuminekut endale leidis. Või oma ekspruudi pärast, keda ta minuga koos olles taga igatses.
„Jah, ta … tal … töö juures on kiire, nii et ta ei saanud puhkust nii ootamatult võtta. Viimase hetke pakkumine, tead ju küll,” puterdan talle kiiruga.
Kõlab ju täitsa usutavalt, inimesed ju ikka käivad viimase hetke pakkumist kasutades odavatel reisidel.
Robin tundubki mind uskuvat ja vahetab teemat: „Ja kuhu siis minek, kui küsida tohib?”
Ei tohi, mis see sinu asi on?! Minu elu pole juba mõnda aega sinu asi.
„Horvaatiasse,” vastan kalgilt ja püüan järjekorras edasi liikuda. Kaks sammu saan astuda, aga Robin järgneb mulle.
„Horvaatiasse? Hmm, huvitav valik. Kas ei jõua suve ära oodata, et end seal lõunamaa päikese käes praadima pead?”
„Ei jõua jah,” vastan vaikselt.
On liiga vara, et lennujaamas teiste inimeste kuuldes draamat korraldada ja oma eksmehega maid jagada. Kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha temaga rääkida? Vähemalt mäletab ta minu päikeselembust. Kaspar vist ei märka sedagi, mõtlen endamisi. Ma võin tagasi tulles olla kaunilt jumekas ja õhetav, kuid tema näeb ilmselt ikka vaid oma lolle krimisarju või arvutimänge.
Robinist lahkuminekust ülesaamine võttis mul terve igaviku. Nüüd, kui suutsin temale juba ilma vastikusvärinateta mõelda, peab ta ikka minu teele sattuma. Tahaks küll küsida, kuhu tema lendab, ent kardan sellega pikema vestluse algatamist. Ilmselgelt ei lähe me samale lennule, tema juba niisama omal soovil kuuma päikese kätte ei kipu. Tüüpiline põhjamaa mees, hindab talve ja sellega seonduvat.
Kui me veel koos olime, rookis ta hea meelega minu auto lumest puhtaks ja kraapis jäätunud aknaid sel ajal, kui mina soojendusega autoistmel end kuidagigi mugavalt tunda püüdsin. Tihti jalutasime tuledesäras vanalinnas, kuum glögi termoses või Jägermeister põuetaskus külmarohuks. Pidasime lumesõda nagu noored teismelised, püherdasime lumes ja tegime lumeingleid. Mulle küll märjad riided ja krae vahelt sisse pugev lumi ei meeldinud, aga vähemalt olime koos ja tegime midagi koos. Pärast väljas külmetamist nautisime kuuma vanni, küünlad romantiliselt põlemas ja minu lemmikvein klaasides ootamas. Edasi järgnes romantika juba magamistoas, kus ma kunagi pettuma ei pidanud. Olid alles ilusad ajad! Kannan siiani tema kingitud kaelaketti. See on lihtne ja sobib igasuguse riietusega. Kasparile ütlesin, et see on mu vanemate kingitus ja sellepärast nii oluline, et kannangi seda kogu aeg. Pole tal vaja teada ega armukadedushooge teadlikult esile kutsuda. Ega ilus ehe süüdi ole, et lõputust romantikast otsatu kurbus sai.
Oh, Robin. Milline mees! Kui ta vaid oma endist pruuti poleks nii väga taga igatsenud… Äkki me oleksime siis veel endiselt koos? Kaspar oli mulle varuvariant — ma ei tahtnud üksi olla ega sõbrannadele seletada, kuidas väliselt nii harmooniline suhe üllatuslikult lagunes. Palju lihtsam oli neile oma uut silmarõõmu tutvustada ja tüüpilist „me kasvasime lahku” vabandust kasutada. Vähemalt ei olnud ma üksi. Seda kartsin ma kõige rohkem — üksindust. Ja alandust. Et keegi on mind jälle maha jätnud ning olen murtud südame ja purustatud enesekindlusega. Palju lihtsam oli taas armunut mängida, Kaspariga mööda linna käsikäes jalutada ja kõigile tõestada, et ma olen jälle midagi väärt. Sest mul on uus kallim.
Nüüd mõistan, et oleks pidanud hoopis mõnda aega üksi olema. Sest seda olen ma praegugi, emotsionaalselt üksi. Kaspariga niisama juttu räägime vähe, teda ei huvita minu hobid ega mu sõbrad. Ja ega jutuajamiseks eriti aega olegi, kodus juba toimetamist jätkub. Nõud kraanikausis ja musta pesu hunnik ei näi lõppevat ning Kaspar ei märkagi, et kraanikauss hallitavatest nõudest pungil on. Ta lihtsalt poetab osavalt järgmise taldriku veel sinna ja nii see jääbki. Teda ei häiri selline segadus. Mind häirib, aga vahel lihtsalt ei jaksa. Kui aus olla, siis päris tihti ei jaksa. Üksi kõigega tegelemine hakkab ajudele. Nii ma tihti ei koristagi ega pese nõusid. Istun hoopis üksi magamistoas ja loen raamatut või lakin varbaküüsi. Vähemalt teen midagi ainult enda jaoks.
Nüüd aga, siin lennujaamas, vaatab mulle küsivalt otsa justkui võõras mees. Robin, minu Robin. Võõra, koleda naise mees. Läheb koju ja ajab oma naisega intellektuaalset juttu. Olen neid linna vahel koos näinud, käsikäes ja armunud pilk silmis. Tundub, et nad räägivad omavahel kogu aeg. Kuidas ma tahan, et mul kasvõi kord nädalas oleks keegi, kellele oma unistustest või loetud raamatutest rääkida. Kord kuuski oleks tore, ikka parem kui mitte midagi.
„Astu edasi, varsti on sinu kord,” puudutab Robin mind õrnalt.
Olin hetkeks omas maailmas ega märganudki, et minu ja järgmise inimese vahel on paar meetrit vaba ruumi. Robini puudutus tõi meelde kõik ilusad hetked. Tema käed olid siledad ja sõrmed saledad.
Haaran vaistlikult kaelaketist. See on olnud alati minu kõige armsam ehe. Isegi mu abielusõrmus ei ole nii kallis, vähemalt seda vaadates ei teki minus mingeid emotsioone. See on lihtsalt sõrmus, mille kaksik on mu abikaasa sõrmes. Abikaasa, kes ei vaevunud isegi mind autoga lennujaama tooma. Milleks pingutada, kui taksod on olemas? Härra pidi ju korralikult magada saama, minu lõbusõit seda juba rikkuda ei suutnud.
Vaatan korraks maha ning märkan, et küünelakk mu pöidlal on siiski pisut rikutud. Viis minutit ei olnud ometigi piisav aeg, et lakk kuivada saaks. Nüüd pean terve nädala sellise küünega ringi käima. Hetkeks tõstab minus pead paanika, sest olen oma küünte suhtes väga põhjalik ja pedantne. Käed on ju kogu aeg nähtaval. Oh, jah…
Pean end vist vägisi puhkuselainele sundima. „Lase lõdvaks, lase vabaks,” kordan endamisi. Hakka või mediteerima, et end korralikult õigesse meeleollu saada. Ma olen puhkusel, ma olen lennujaamas, ma olen kohe-kohe lennukil. Enam lähemal ei saa puhkus olla! Pole ju oluline, kuidas mu küüned välja näevad, ma ei tunnegi neid inimesi, kes mu ümber olema saavad! Pärast reisi ei pea ma neid enam kunagi kohtama, saan sellel puhkusel vaid iseendale mõelda. Rikutud küünelakk küüntel ja meigivaba nädal ootavad.
Tõstan pilgu ja näen, et mina olengi check in’i järjekorras järgmine. Lükkan oma kohvri kollase joone taha ja otsustan, et rohkem Robinist välja ei tee. Lennujaam on piisavalt suur, et tema eest põgeneda ja kuskil varjulises nurgakeses omaette raamatut lugeda ning unepeletuseks järgmine kuum kohv ära juua.
„Ongi minu kord,” teatan kindlal häälel Robinile. Ma pean end nüüd koguma, taas julgeks ja enesekindlaks muutuma. Sellist segadust minu hinges pole küll enne lennukile astumist vaja. „Head reisi sulle ja… kõike muud head kah!”
„Oota, ma …” kuulen veel Robini häält, aga juba astun ma leti juurde ning asetan passi ning lennupileti kindla käega lauale.
„Tere hommikust! Horvaatiasse palun!”
