"Ta tundis paanilist hirmu mõtte ees, et võib teda taas alt vedada, aga nähes oma erektsiooni, läks ta tänutundest sõgedaks."
Nad sõid koos lõunat järgmisel päeval, ja siis päeval pärast seda. Iga kord läks Kainene ees sviiti, nad istusid terrassil ja sõid riisi ja jõid külma õlut. Enne rüüpamist puudutas Kainene keeleotsaga oma klaasi serva. See roosa keele põgus välgatus erutas Richardit, seda enam, et Kainene ise ei paistnud seda liigutust teadvustavat. Kainene vaikimised olid mõtlikud, endassetõmbunud, kuid sellest hoolimata tundis ta naisega sidet. Võib-olla just sellepärast, et too oli äraolev ja endassetõmbunud. Richard avastas end kõnelemas nii, nagu ta seda tavaliselt ei teinud, ja kui neil aeg otsa sai ja Kainene tõusis, tihti selleks, et koos isaga mingile koosolekule minna, tundis Richard oma jalgu tarretuvast verest töntsiks jäävat. Ta ei tahtnud lahkuda, ta ei talunud mõtet, et peab minema tagasi Susani kabinetti istuma ja trükkima ja Susani summutatud koputusi ootama. Ta ei saanud aru, miks Susan midagi ei kahtlusta, miks ta paljalt Richardile otsa vaadates ei näe, kui väga erinev mees on, miks ta ei märka isegi seda, et Richard nüüd endale rohkem habemeajamisvett peale paneb. Muidugi ei olnud ta naisele truudust murdnud, aga truudus ei saanud ju olla seotud ainuüksi seksiga. Kindlasti pidi Kainenega naermine, Kainenele tädi Elizabethist jutustamine, Kainene suitsetamise jälgimine olema truudusemurdmine; sellena need igatahes tundusid. Tema kiirenenud südamelöögid, kui Kainene teda hüvastijätuks suudles, olid truudusemurdmine. Kainene käsi, laual tema pihku pigistatud, oli truudusemurdmine. Ja sellepärast oli ta üllatunud, kui Kainene ühel päeval ei andnud talle hüvastijätuks tavalist põsemusi, vaid surus oma paokil huultega suu tema suule. Ta ei olnud endale lubanud kuigi paljut loota. Võib-olla just sellepärast – selle iha ja üllatuse võimetukstegeva segu pärast – jäi tal erektsioon tulemata. Nad riietusid kiiresti lahti. Tema alasti keha oli surutud vastu Kainene alasti keha, aga ta riist oli lõtv. Ta uuris Kainene rangluude nurki ja tema puusajoont, püüdes kogu jõust sundida oma keha ja vaimu paremini koos töötama, oma iha jagu saama ärevusest. Aga tal ei läinud kõvaks. Ta tundis jalge vahel oma lõtva raskust.
Kainene ajas end voodis istukile ja süütas sigareti.
„Anna andeks,” ütles Richard, ja kui Kainene vaid õlgu kehitas ja vaikis, soovis, et ei oleks vabandust palunud. Luksuslikus, üleliia möbleeritud sviidis oli midagi trööstitut, kui ta tõmbas tagasi jalga püksid, mida poleks pruukinud jalast ära võttagi, sellal kui Kainene rinnahoidja haagid kinni pani. Ta soovis, et naine midagi ütleks.
„Kas saame homme kokku?” küsis ta.
Kainene hingas suitsu nina kaudu välja ja, jälgides seda õhku hajumas, küsis: „Lame lugu, kas pole?”
„Kas saame homme kokku?” küsis Richard uuesti.
„Ma sõidan koos isaga Port Harcourti, mingite naftainimestega kohtuma,” ütles Kainene. „Aga kolmapäeva pärastlõunal olen tagasi. Me võiksime koos hilise lantši süüa.”
„Jaa, teeme seda,” ütles Richard ja muretses kogu aja kuni hetkeni, mil naine mitu päeva hiljem temaga hotellifuajees kohtus, kas teine ikka tuleb. Nad einetasid ja jälgisid ujujaid all basseinis.
Kainene oli pisut elavam, suitsetas rohkem, rääkis rohkem. Ta jutustas Richardile inimestest, kellega oli kohtunud sestsaadik, kui hakkas isaga koos töötama, ja kuidas nad olid kõik ühesugused. „Nigeeria vastne ülemklass koosneb hulgast kirjaoskamatuist, kes ei loe midagi ja söövad Liibanoni restoranides arutult kõrge hinna eest toitu, mis neile ei maitse, ja arendavad seltskondlikku vestlust üheainsa teema ümber: kuidas uus auto end üleval peab.” Ühe korra ta naeris. Ühe korra hoidis Richardi kätt oma peos. Aga ta ei kutsunud Richardit sviiti, ja Richard oleks tahtnud teada, kas ta tahab endale veel aega võtta või on otsustanud, et ei soovi temaga lõpuks siiski niisugust suhet.
Ta ei suutnud sundida end tegutsema. Möödus hulk päevi, kuni Kainene lõpuks küsis, kas ta tahaks sisse minna, ja Richard tundis end nagu dublant, kes muudkui loodab, et päris osatäitja jääb tulemata, ja kui see siis lõpuks tõesti tulemata jääb, läheb piinlikkusest krampi ega ole rambivalguseks kaugeltki nii valmis, nagu oli arvanud end olevat. Kainene läks ees sisse. Kui ta hakkas naise kleiti üle põlvede sikutama, lükkas too ta rahulikult eemale, otsekui teades, et tema palavikuline õhin pole muud kui hirmu kattevari. Kainene heitis kleidi toolikorjule. Richard tundis paanilist hirmu mõtte ees, et võib teda taas alt vedada; nähes oma erektsiooni, läks ta tänutundest sõgedaks, nii sõgedaks, et vaevalt Kainene sisse jõudnud, tundis ta seda tahtmatut värinat, mida polnud tema võimuses peatada. Nii nad seal mõnda aega lamasid, Richard Kainene peal, siis veeretas ta end maha. Ta tahtis Kainenele öelda, et midagi niisugust ei olnud temaga veel kunagi juhtunud. Tema seksuaalelu Susaniga oli rahuldav, ehkki rutiinne.
„Mul on tõesti kahju,” ütles ta.
Kainene süütas sigareti, teda silmitsedes. „Kas sa tahaksid täna meile õhtusöögile tulla? Mu vanemad on mõned inimesed külla kutsunud.”
Hetkeks oli Richard kohkunud. Siis ütles ta: „Jaa, hea meelega.” Ta lootis, et see kutse tähendab midagi, kajastab mingit muutust selles, kuidas Kainene nende suhet näeb. Aga kui ta Ikoyisse Kainene vanemate majja jõudis, tutvustas Kainene teda sõnadega: „See on Richard Churchill” ja tegi siis pausi, mis mõjus teadliku väljakutsena ta vanematele ning teistele külalistele mõelda, mida nad ise tahavad. Kainene isa vaatas ta üle ning küsis, mida ta teeb.
„Ma olen kirjanik,” vastas ta.
„Kirjanik? Ah nii,” ütles pealik Ozobia.
Richard soovis, et ei oleks end kirjanikuks nimetanud, ja lisas seetõttu, otsekui püüdes enda kirjanikuks nimetamist heastada: „Mind lummavad Igbo-Ukwu avastused. Need pronksanumad.”
„Hmm,” mõmises pealik Ozobia. „Ega su perest keegi Nigeerias äri ei aja?”
„Ei, karta on, et mitte.”
Pealik Ozobia muigas ja vaatas mujale. Suurt muud ta Richardile ülejäänud õhtu jooksul ei ütelnud. Ega öelnud ka proua Ozobia, kes liikus oma abikaasa kiiluvees, ilme kuninglik, ilu lähedalt vaadatuna veelgi arakstegevam. Olanna oli teistsugune. Kui Kainene neid tutvustas, oli tema naeratus vaoshoitud, ent juttu ajades soojenes ta üles ja Richard mõtles, kas võbelus naise silmis tuli haletsusest, kas Olanna taipas, kui kangesti ta tahtis öelda õigeid asju ja samas ei teadnud, mis need õiged asjad peaksid olema. Olanna soojus meelitas teda.
Kui Olanna laua ääres temast kaugele istus, tundis ta veidrat kaotusevalu. Kui salat oli serveeritud, hakkas naine ühe külalisega poliitikast vestlema. Richard teadis, et jutt keerleb selle ümber, kuidas Nigeeria peab kuulutama end vabariigiks ja lakkama tunnistamast kuninganna Elizabethi oma riigipeaks, aga ei pööranud vestlusele lähemat tähelepanu, enne kui Olanna tema poole pöördus ja küsis: „Kas pole nii, Richard?”, otsekui läheks tema arvamus talle korda.
Ta köhatas kurgu puhtaks. „Oh jaa, absoluutselt,” ütles ta, ehkki ei olnud päris kindel, millega ta nõusse jääb. Ta oli tänulik, et Olanna oli ta vestlusse tõmmanud, seltskonda arvanud, ja teda võlus Olanna eripära, see, kuidas naine paistis ühekorraga peenekoeline ja naiivne – idealism, mis keeldub laskmast karmil reaalsusel end lämmatada. Olanna nahk õhetas. Ta põsesarnad kerkisid, kui ta naeratas. Aga tal puudus Kainene melanhoolne salapära, mis Richardit vaimustas ja segadusse ajas. Kainene istus tema kõrval ja ei rääkinud kogu söömaaja jooksul eriti midagi, paludes vaid korra teravalt, et teener vahetaks välja klaasi, mis paistis udune, ning kummardudes korra ettepoole, et küsida: „See kaste on iiveldamaajav, kas pole?” Suurema osa ajast oli ta läbitungimatu, üksnes vaatles, jõi ja suitsetas. Richard tundis valusat soovi teada, mida ta mõtleb. Samasugust füüsilist valu tundis ta siis, kui Kainenet ihaldas, ja tihti nägi ta unes, kuidas on Kainene sees, tõugates nii sügavale kui suudab, püüdes avastada midagi, mida teadis, et iialgi ei leia. See oli, nagu jooks ta klaas klaasi järel vett, jäädes siiski januseks ja tundes ärevusttekitavat hirmu, et võib-olla ei suudagi ta enam oma janu kustutada.
