Katrin Pauts: turismipiirkonnas elamine on karistus! Ka poolvõõrad peavad sinu kohustuseks olla vastutulelik, külalislahke ning igal hetkel heas tujus
Kummaline, et kuigi elan perioodiliselt ka Tallinnas ja sinnagi satub mu sõpru-tuttavaid ning endisi kolleege, ei kibele neist keegi mulle talvisel ajal linnakorterisse külla. Talvisel ajal ja Tallinnas ei huvita mu elu ja tegevus neid absoluutselt. Miskipärast tahavad nad läbi astuda just suvel. Just siis, kui olen Muhus. Iga kord, kui keegi rõõmsalt siristab, et on saare poole teel ja uurib, kas olen parajasti kodus, hakkab mul kõhus keerama. Jälle on mind pandud olukorda, kus ma olla ei taha. Juba jälle pean oma pea kohale karmavõlga koguma ja tuttavatele valetama — otsima igasuguseid ilusti ja viisakalt kõlavaid ettekäändeid, miks ma neid seekord küll kuidagi vastu võtta ei saa. See põhjustab piinlikke olukordi. Näiteks kord valetasin, et olen hoopis Tallinnas, aga ettevaatamatusest unustasin, et Facebook ju reedab mu asukoha — skandaal mihuke!
Turismipiirkonnas elamine on karistus
Ega isegi hoolega otsitud valged valed solvumiste eest kaitse — „No kas sa siis tõesti ei leia poolt tunnikestki? Ega ma ju iga päev saarele satu…” Suvevõõra jaoks on saarele tulek midagi erilist. Seepärast peaks igaüks teda siin kohtlema nagu haruldast loodusnähtust, mis ilmutab end ainult kord aastas täiskuuööl. Saareelanikud peavad tema ees koogutama, tema tulekut pühitsema ning talle piknikulaua ja puhkpilliorkestri valmis panema. Kõik see on harulduse vaatenurgast täiesti mõistetav, kui ainult „haruldusi” ei kibeleks mulle siia suve jooksul vähemalt paarkümmend. Pealegi on helistajad sageli poolvõõrad — suhteliselt suvalised inimesed, kellega on kunagi põgusalt kokku puututud, aga kui Muhusse tulek, tuleb neile meelde: „Oh, siin elab ju see…” Turismipiirkonnas elades muutud ka ise eksootiliseks nähtuseks — loomaaiaeksponaadiks, kelle kulul end tunnike tasuta lõbustada.
Vahel on ausalt tunne, et turismipiirkonnas elamine on karistus. Paljud peavad sinu kohustuseks olla vastutulelik, külalislahke ning igal hetkel heas tujus ja sada protsenti hüppevalmis, nagu peaksid sa turismitalu. Aga mis oleks, kui hakkaksin enne iga oma Tallinna-sõitu juhututtavaid pommitama ja nõudma, et saaksin nende Lasnamäe korterisse või Laagri eramusse keset töönädalat tunnikeseks grillima ja juttu vestma tulla — „Olen veerand tunni pärast Pääskülas. Sa ju oled praegu kodus, eks?”
Puhka ise ja lase teistel elada
Millest suvepuhkuse ajal ringi sõitvad tegelased veel kuidagi aru ei saa, on lihtne fakt, et kuigi nemad ise puhkavad, siis ei tähenda see, et ka kõik teised samal ajal sama teevad. Nemad tahavad lulli lüüa ja kõik teised andku ka kohe minna! Andke andeks, minul ei ole praegu puhkus, asi on puhkamisest kaugel. Kas teile meeldiks, kui teid tööpäeval segatakse? Istute kontoris ja olete parajasti mingile probleemile keskendunud, kui keegi äkki helistab ja kuulutab, et potsatab nüüd kohe sulle tunnikeseks lauanurgale, õhupallid-pitsad-õlled süles? Tohutu rõõm? Mõnele ehk tõesti, aga mitte mulle, kes ma eelistan keskenduda, kuni töö on tehtud.
Kui iga suvitaja hakkab tunniks või paariks „läbi hüppama” ja see juhtub paar korda nädalas, mis te arvate, mis mu keskendumisvõimest järele jääb? Pealegi peaks mul siin olema külmkapp snäkkidega, mida läbisõitjatele kiiresti pakkuda — „Oh, ära muretse, midagi pole vaja!” on ju ainult jutt, tegelikult räägitakse pärast ikka taga, kui sa külalistele kohvigi ei paku. Mul peaks olema tuba 24/7 triksis-traksis ja ma ise sada protsenti pestud-kasitud-kammitud juhuks, kui keegi jälle praamilt helistab, et on kahekümne minuti pärast Muhus. Kujutate ette, milline pinge see on? Kas te oma Lasnamäel ja Laagris oleksite valmis iga päev sellise pinge all elama? Kahtlen. Keegi ei eelda seal poolvõõraste läbisõitjate ootamatuid külaskäike.
Miks peab suvel üldse pidevalt midagi tegema?
Samast teemast hargneb teine suur küsimus, mis on mind eluaeg vaevanud: kas suvel peab tingimata midagi tegema? Kas peab aiapidusid korraldama, igal viimasel kui kontserdil ja suveetendusel käima, kõik oma tuttavad läbi sõitma, lisaks veel iga päev muru niitma ja peenramaal orjama, et kasvatada kartuleid-kapsad, mida saaksid turult odavalt ja mingit vaeva nägemata? „Peab ju need ilusad ilmad ära kasutama!” õhatakse — ja sel samal hetkel orjastatakse end, üks kohustus, ettevõtmine ja korraldamine ajab teist taga. Kõik, mida on võimalik vabas õhus üleüldse teha, tuleks nagu mahutada kolme napi kuu sisse, hüsteeriliselt ja ummisjalu ringi tõmmelda ning haarata ka teisi oma närvilisse palangusse kaasa. Alles sügisel saadakse aru, et kõik möödus nii kiiresti, et ei märganudki, millal mingi lill õitsema hakkas või kui erakordsed on suvised äikesed, pilved, valgusemängud ja jaanipäeva-eelsed udused ööd. Aga just selle jaoks ometi on suvi!
Inimesed, tulge mõistusele. Suvi on meil niigi üürike — peatuge, hingake, vaadake ringi, lihtsalt olge. Ja laske ka teistel olla ja hingata, sest minu meelest ei ole paremat aega jalutada oma mõtetes keset loodust kui suvel. Pikkade soojade päevade ja valgete ööde aeg on põhjamaal liiga ilus ja lühike, et seda arutule ringitõmblemisele ja n-ö „lõbustustele” ära kulutada. Mis puutub koos olemisse ja ühistesse ettevõtmistesse, siis minule meeldiks sellised ettepanekud hoopis rohkem talvel, kui hinge hiilivad pimedus ja nukrus. Miks mitte detsembris või jaanuaris üheskoos kamina ees peesitada ja üksteisele oma elust aru anda? Palun väga, tulge jõuludeks või vastlapäevaks Muhusse!
