Krimikirjanik Katrin Pauts meenutab oma koolikiusamise aastaid: kas ka minust oleks võinud saada ameerikalik koolitulistaja, seda ma ei usu, aga need mõtted ei ole mulle võõrad
Mu esimene koolipäev 1984. aasta septembris möödub nagu sinises vines, sest vaatan suurema osa ajast oma jalgade ette. Olen väga häbelik laps, kes lasteaias kogetud mõnitustest heitunud. Seljas on mul pidulik koolivorm, mu pikad juuksed on ema patsi pununud ja kinnitanud täpiliste lehvidega.
Mul on sellest päevast ainult üks ere mälupilt ja see jääb ka ilusaimaks mälestuseks koolipõlvest: suur poiss, kes pidi tol sügisel järelikult astuma põhikooli lõpuklassi, võtab järsku õrnalt mu käe, kummardub mu kohale ja küsib siira hoolivusega, mis mu nimi on. Vastan talle sosinal. Tema soe hääl ja suur käsi, mis hoidis kindlalt minu väikest ja juhatas mind õige istmeni, on mul ikka veel meeles, sellele mõtlemine lohutab vahel praegugi. Tahaksin väga teada, kes oli see poiss — kui neid ridu loed, anna endast teada. Ma ei mäleta su nägu. Nagu öeldud, nägin tol päeval ainult oma kinganinasid. Aga see on mul üks väheseid ilusaid mälestusi põhikoolist.
Need, kes olid mind lasteaias mööda põrandapragu kõndimise pärast narrinud, tulid minuga koos ka esimesse klassi. Esimesel koolipäeval valisin pinginaabriks oma ema töökaaslase poja, kellega olime mõlemad emadel tööl kaasas käinud ja koos mänginud. Kui poiss aru sai, et ma pole klassis just populaarseim tüdruk, muutus ta külmaks. Ta ei tahtnud enam minuga koos olla. Kõik kardavad alati, et ebaõnn on nakkav.
Panin tähele, et minuga räägiti peamiselt siis, kui kedagi teist ei olnud pealt nägemas. See oli üks valusamaid kogemusi koolis — kui olime kellegagi kahekesi, jooksis meil jutt mõnikord hästi ja iga kord lootsin siis, et olen viimaks sõbra leidnud, kellegi, kes mind toetab ja kaitseb. Aga niipea kui tulid teised lapsed, tõmbas mu „sõber“ kivistunud maski ette ja teeskles, nagu näeks ta mind esimest korda.
Ma ise ei rääkinud põhikoolis peaaegu ühtki ülearust sõna. Vastasin ainult otsestele küsimustele. Keegi, kes tunneb mind praegu, ei suuda seda uskuda. Ma räägin ju kogu aeg. Valjusti, teiste üle domineerides. Ei lase koosolekul kolleegidel nokkagi lahti teha. Ju siis kompenseerin midagi. Ma ei ole ka kuigi hea kuulaja, sest olen tosin esimest aastat oma elust ainult vait olnud ja teisi kuulanud.
***
Mida minuga koolis tehti, pole mõtet üksikasjalikumalt kirjeldada — nagu perevägivalla lood, on ka kõik koolikiusamised tüütult üheülbaline äng, mul ei ole juba teiste jutustatud lugudele suurt midagi originaalset lisada. Kui oled kuulnud ühte, oled kuulnud neid kõiki ja pole mõtet end sadade täpselt ühesuguste lugudega masendusse ajada. Olgu näiteks ainult üks pildike, mis on mul kõige eredamalt meeles — olen riidehoius ja tahan koju minna, aga ei saa, sest suured poisid on mu saapad ära võtnud ja pilluvad neid üle mu pea edasi-tagasi. See kestab tundide kaupa. Nemad elavad internaadis, neil on aega küll ja lõbu laialt. Mu koolitee on aga pikk ja väljas läheb aina pimedamaks.
Kui kooliajale tagasi vaatan, kas tahaksin seda muuta? Ma ei ole nii kindel. Kui oleksin liiga hästi teistega sulandunud, kes teab, mida praegu üldse teeksin. Kirjandus nõuab ennekõike julgust ning seda on raske endale lubada, kui oled tavade ja normaalsuse kapslis sirgunud ja need tavad on sinusse nõnda juurdunud, et sa kardad paaniliselt neid murda. Kardad, mis sinuga siis juhtub. Nagunii paaria olles on lihtsam seda edasi olla — pole millegagi riskida. Ja tegelikult ei kaota inimene avameelsusega üleüldse midagi.
***
Kas unistasin lapsena kättemaksust? Jaa. Olin mõtetes väga vägivaldne — arvan, et paljud kiusatud on. Halvimal juhul sünnivad neist koletised nagu sariahistajast filmiprodutsent Harvey Weinstein, perevägivallatseja või koolitulistaja. Kas ka minust oleks võinud saada ameerikalik koolitulistaja, seda ma ei usu. Naistest üldiselt ei saa. Aga need mõtted ei ole mulle võõrad — kui suureks saan, küll siis alles näitan neile. Tahtsin kiusajatele füüsiliselt haiget teha. Tahtsin neid vastu kannatama panna. Seda mõtlesin päris tihti. Õelus sünnitab sotsiopaate.
Unistasin, kuidas mul on kord võim kedagi oma kiusajate hulgast murust madalamaks alandada, panna enda ees põlvili halastust anuma. Praegu ei viitsi ma end sellele kulutada, nii et kõige hullemini mul ehk ei läinudki ja üldiselt võin öelda, et olen kiusamisest elu ja tervisega välja tulnud. Elu paneb ise asjad paika. Tahaksin, et kõik need, keda praegu koolides kiusatakse, oskaksid näha kaugemale tulevikku ja leida endas lootust, et see tulevik ära oodata. Seda ma tahaksin jutlustada. Kuigi teismeline ei usu seda nagunii, temale eksisteerib ainult täna ja heal juhul homme.
***
Paljud mu koolikaaslased ei saanudki sellest kunagi teada, aga enne põhikooli lõppu — kaheksandas klassis — ronisin oma kitsas köögis taburetile, et ulatuda lae alla kinnitatud kapini, kus ema hoidis lilleseemneid ja arstirohtusid. Mul oli neid rohtusid vaja. Olin teismeline. Kannatavad teismelised on väga ohtlikud.
Võtsin suvalised tabletid, suured ja valged, pigistasin need kõik endale pihku ja lonksasin vett peale. Ma ei mäleta, mida mõtlesin või tundsin. Mäletan ainult transilaadset olekut. Kui uniseks jääma hakkasin, halvas mind hirm. Ma ei tahtnud surra. Ütlesin emale, mida tegin. Ema kutsus kiirabi. Kiirabiautos istus õde, keskealine naisterahvas, mu kanderaami kõrval ja aina rääkis minuga, et ma magama ei jääks. Ning siis ütles ta: „Kuule, tüdruk. Ole nüüd mõistlik. Ükski poiss ei ole sellist tegu väärt.“
Poisid? Ta arvas, et ma lähen oma elu kallale nii tühise asja nagu pubeka-aastate armuvalu pärast? Õnneks olin võtnud üsna süütuid tablette. Haiglas tehti mulle maoloputus, magasin end välja ja pääsesin mõne päeva pärast koju tagasi. Ema oli mu peale pahane. Õpetajatest vähemalt osa võib-olla teadis juhtunust, aga ega see suure kella külge ei läinud. Mind narriti koolis loomulikult edasi, aga see äkki ei häirinud enam.
Olin ületanud iseendas mingi piiri ja näinud kuhugi kaugemale. Ma ei tea, mis see oli, kuhu tol päeval vaatasin. Need ei olnud surma silmad, see oli midagi muud. See muutis minu tuuma. Kui kiusajad mulle vahetundide ajal oma nõmedusi hõikasid, tundusid need äkki täiesti tühisena. Ma olin neist üle. Olin ära käinud kusagil, kuhu neist keegi poleks julgenud minna.
