Naine küsib: kas 35eurone kleit on sinu jaoks odav või kallis?
Läksin sõbrannaga peaaegu tülli ühe kleidi pärast. Kõlab tobedalt ja tegelikult ongi tobe, aga teema jäi niimoodi hinge kriipima, et otsustasin kirja panna.
Niisiis. Läksin ühe endast oluliselt paremal majaduslikul järjel oleva sõbrannaga lõunale ja sealt edasi poodidesse kolama. Leidsin ühe allahinnatud kleidi, mis mulle sobis ja mida oleks väga endale tahtnud, aga paraku sai kleidi hind takistuseks — 35 eurot ei oleks olnud võimalik välja käia pärast jaanipäeva ja kuu lõpus. Sõbranna sai täitsa pahaseks mu peale, sest tema meelest oli see peaaegu ilma rahata saadud kleit ja ükski naine ei tohiks enda suhtes nii kitsi olla. Tema ostaks kohe mitu!
Olen varemgi märganud, et minu ja tema arusaamine rahast on üsna erinev. 35 euroga toidan mina oma pere mitu päeva ära, tema käib korra üksinda lõunal. Minu palk on natuke üle 700, temal natuke üle 1700. Mis sea ikka, mul ei ole kahju ja ma ei ole ka kade, hoopis hea meel on, et inimene on ennast üles töötanud ja tal läheb hästi. Aga on siis vaja seda mulle nina alla hõõruda ja mu peale karjuma hakata, kui ma ei saa endale samasuguseid asju lubada kui tema?
Tookord seal poes oligi väga naljakas — ta läks konkreetselt endast välja, et ma selle kleidi kohta “kallis” ütlesin. Pahandas, et ma peaks kas mehelt raha küsima enda jaoks või normaalsele tööle minema, kus normaalset palka makstakse, sest nii ei ole ju võimalik elada. Põhilause: “Mina küll nii ei suudaks!” Tore, ma ka olen hädas, aga eriala, mille olen valinud, meeldib mulle väga, mis siis, et palk väike. Pealegi — see, et 35 eurone kleit on mu jaoks kallis, ei tähenda, et ma nagu kaltsakas ringi käiks. Kolme euroga saab heast kaltsukast jumala normaalse kleidi, ägedamagi kui too 10 korda kallim.
Aga häirima jäi tegelikult hoopis tema sõnum, et see, kes peab 35eurost väljaminekut liiga suureks, on ikka tõeline vaene kirikurott ja põhimõtteliselt võiks endale mulla peale ära kraapida.
