Lahutanud naine uurib: minu rahulik eksmees, kes alati vähe alkoholi jõi, oli purjuspäi kellegi praktiliselt koomasse peksnud. Kas selline ennasthävitav käitumine on meestele omane?

On täiesti normaalne, et vaatamata lahutusele, hoolid oma eksabikaasast jätkuvalt ja kui näed, et tal on probleeme, püüad ka aidata. Üks naine jagas Naisteka foorumis lugu sellest, kuidas tema rahulik eksmees, asus pärast lahutust n-ö “ennast hävitama” ja ootab nüüd purjuspäi tehtud rumaluse eest kohtuotsust, mis võib muuta kogu ta elu.

“Lahutasime mehe soovil, talle oli keegi teine silma jäänud ja tundus sobivam lahutada,” alustab ta. “Kuuks ajaks olin päris rivist väljas, kuid tegin endaga tööd ja elu mõte tuli tagasi. Rohkemgi, järgnes tore aasta.

Mees läks algul teisega reisile ja tundus, et sujub, kuid uuesti minuga kohtudes käitus minu suhtes nii hoolitsevalt nagu siis, kui meie armastus kestis ja ütles vaid, et selle teisega pole sellist tunnet, nagu oli minuga.

Ainult hea käitumise pärast (armastusest või andekspalumisest ja ühisest tulevikust polnud juttu, ta pigem naljatas) ei saanud ma sellist reetmist andestada ja olin ta vastu ehk liigagi õel, sest armastasin teda ikka. Ta muutus kinniseks ja noris vastu. Paar nädalat hiljem kohtudes mainisin, et ehk peaksime uuesti proovima ja ta ütles: "Võiks, aga kas sel on mõtet?"

Me ei suhelnud kuu aega ja nüüd sain teada, et minu rahulik ja pigem tagasihoidlik eksmees, kes alati väga vähe alkoholi jõi, oli purjuspäi kellegi praktiliselt koomasse peksnud ja ootab nüüd kohtuotsust.

Kas selline ennasthävitav käitumine on meestele omane või erand? Saan aru, et ta sattus kuidagi segadusse, ei tahtnud lahku minna ega uuesti proovida, aga valis mingi hullumeelse kolmanda tee pingetest vabanemiseks. Mina teda vist aidata ei saa, kuigi tahaks."

Lugeja, anna nõu, kuidas sellises olukorras lähedasega käituda või kuidas aidata?