Naine kurdab: vanemad muudkui laiendavad oma põllumaad ja eeldavad, et meie õega kogu oma vaba aja nende põllul veedaks
Kahjuks ei imesta üldse. Olen pere teine, noorem laps. Kui olin väike, käisime õega alati suvel vanaema juures. Olime seal ikka pea terve suve. Vanaema elas üksinda ja alati ootas meid külla, seltsis segasem. Tegi meile võilillemett ja rääkis taimedest. Tal oli endal pisike maja, üks ahi, üks pliit. Alati ostis lõhkumata puid ja maksis naabrimehele, kes need siis ära lõhkus. Naabrimees kolis ära ja vanaemal, kellel on kolm last, üritas siis ise puid lõhkuda. Meie abistasime kah, aga mina olin siis 10, õde 12, ega me palju jõudnud. Ei tulnud appi ei minu ema ega mu tädi ega onu — neil oli enda pere ja majapidamine. Ega vanaema kurtnud, lõi iga päev mõne paku pooleks, et küll sügiseks lõhutud saavad. Kahjuks ta aga kukkus ja lõi kulmu lõhki, nii hullult, et verejooks ei jäänud seisma. Jooksin üle põllu nuttes naabritädi juurde, tema kutsus kiirabi ja vanaema lapiti kokku. Kange memm, ei virisenud, keeras asja naljaks. Järgneval aastal otsustasid minu vanemad, et hakkavad talu pidama. Suveks me enam vanaema juurde minna ei saanud, sest terve suvi tegime heina ja kõplasime peete. Vanaema juurde saime alles talvevaheajal. Memm ei vingunud, aga saime aru, et ega ta üksi enam hakkama ei saa. Varsti peale seda saime kõne, et vanaema enam pole…
Tänasel päeval on mu enda vanemad pensionil ja sellist tralli nagu nad korraldavad, on piinlik vaadata — nõuavad, et neil käidaks igal nädalavahetusel abiks. Kui reisil käisin ja nad sellest teada said, hakkas emapoolne psühhoterror pihta — tema on nii vilets ja mina leegutan mööda maailma ringi ja loobin raha tuulde, samas, kui tema ei saa ei ühe ega teise asjaga hakkama. Õde on nii maha surutud, et kuigi tal on enda lapsed, ei ole mitte midagi olulisemat, kui ema ümmardamine, nii ta veedab kõik oma vaba aja ema-isa juures, hoolitseb aia ja maja eest. Mina elan kaugemal ja käin harvem, kuid iga kord kui käin, siis öeldakse midagi mürgist — kuna mul ei ole peret, siis nemad ei saa aru, miks mina ometigi neil abis ei käi. Mul on enda firma ja see on nede jaoks ajaraisk. Nad on juba 68-70, majapidamist väiksemaks ei luba teha, pigem laiendavad oma ettevõtmisi, mida siis õde koos oma lastega vanemate kartuses hooldab. Tunnistan ausalt, et olen vanematega halvasti käitunud, kuid pere või mitte, nende ülbus ja egoim on täiesti arusaamatu — nemad tahavad, meie peame tegema. Olen palunud, et nad majapidamise kokku tõmbavad, sest ma ei kavatse nende elu elada ja õest on kahju, kuid ei — nemad on veel noored ja mis minul linnas teha, sülgan lakke ju vaid. Pigem peaksin mina enda firma ära lõpetama, sest see ei ole ikka õige asi.
Viimase korrad on läinud juba suhteliselt inetuks — eelviimane kord sain telefonis tänitada, et miks ma reede õhtul ei tule, nii palju on vaja teha. Ütlesin meelega, et reedel lähen pittu ja nii on. Läksin laupäeva hommikul kohale, sain sõimata, et mida ma endast õige arvan. Keerasin ringi ja tulin tulema. Sellele muidugi järgnesid igapäevased telefonikõned, kus ema tõi välja iga väiksemagi vea, mis ma elus teinud olen, et näidata mulle, kui loll, saamatu, naiivne ma olen. Tuletasin talle meelde vanaema, kes pea lõhki kukkus, sest keegi teda ei abistanud. Otseloomulikult oli varnast võtta rida põhjuseid, miks ta ei saanud vanaema abistada — teised olid süüdi, tema oleks väga tahtnud.
Kätega kallale ma ei lähe, aga seda manipuleerimist ja terrorit enam kauem ei talu. Tänapäeva vanemad on nagu teismelised — kõik peavad neid ümmardama, kõik peavad neid abistama. Kui abistad, teed ikka kõik valesti, aga ise nad kah millegagi hakkama ei saa.
Mul on piinlik seda öelda, kuid ma ootan aega, millal neid enam pole.
