Murelik ema: mida olen valesti teinud, et laps suvel vaid nutiseadmetes istub ja taskuraha teenimisest kuuldagi ei taha?
Naisteka lugeja Anneli kasvatab üksi 15-aastast tütart ja tunnistab, et on ilmselt liiga vähe piiranud seda, kuidas teismeline internetis aega veedab. Nii möödub paraku ka koolivaheaeg.
Juuni alguses vestlesin ühe tuttavaga, kellele kuulub kaks kohvikut. Ta ütles, et hea meelega võtab mu tütre tööle. Rahaasju nii noor ei ajaks, ent saaks ettekandmistöös abiks olla ning nõusid laudadelt koristada. Ehk ka nõudepesu. Lihtsad, isegi tüütud asjad, aga kuidagi peab töötegemise kogemus tulema. Siiani oli tütar vaid aastaid tagasi lehelaps olnud.
Mõtlesin, et ta võimaluse üle rõõmus, kuid vastupidi. Hakkas jonnima, et alandav töö ja tema nõudepesijaks ei hakka. Ütlesin, et leidku ise mingi alternatiiv. Seda ta muidugi ei teinud. Lõpuks ta ikkagi läks kohvikusse proovipäevale, kuid see lõppes kehvasti. Õhtul tuli vingus näoga koju, rääkis, et kliendid nõmedad ja töö väsitav. Ta keeldus tagasi minemast.
Olen teda üksi kasvatanud. Mul pole ees õpikut, milline peaks olema õige ema. Nüüd tundus, et äkki lähen ikkagi liiale, vast järgmine suvi tööd teha. Meil oli sarnane vaidlus ka aasta eest suvel. Läksime päris tülli ja sellest ülesaamine võttis kaua aega.
Loobusin nüüd tööga survestamisest kiiresti. Kuidas on tütre suvi möödunud — istub pidevalt telefonis või läpakas. Kui sõbrannadega kokku saab, minnakse ka lihtsalt pilte tegema või vahitakse jälle midagi netist. Tütar on rääkinud noortest, keda Youtube’is ja ka Instagramis jälgib, aga mulle on see maailm võõras.
Juuli keskel veetis tütar nädala vanevanemate juures Valgas, ka seal olevat üldiselt olnud passiivne. Asi seegi, et luges läbi ühe raamatu, mis kaasa võttis. Aiatööd teda ei huvita. Kui üldse liigutamist, siis see, et vahel randa. Kui viimati temaga koos käisin, oli ta jaoks ujumisest ja päevitamisest olulisem, et saaks telefoniga rannaskäigust pilte teha.
Olen endalt küsinud, kas või mis peaks teisiti tegema, et laps suve teistmoodi naudiks ja õpiks tegutsema nii, et ei vahi kogu aeg telefoniekraani. Või ehk ongi see moehaigus noorte seas vältimatu. Ma ei usu, et lahendus oleks telefonikeeld, see pole võimalik, kogu aeg ei saa jälgida. Naiivselt varem arvasin, et äkki tütar teeb midagi kasulikku, loeb näiteks uudiseid, aga olen ta jutust aru, et Delfi või teiste uudissaitide kodukatel käib ta üliharva, ikka sotsiaalmeedia (saidid, mida ma pole kunagi kasutanudki). Paraku nii on.
