Põsemusid kui raketiteadus: mida lähedasem või sümpaatsem inimene, seda rohkem huuled põsele lähemale liiguvad, kuni musini välja
Plaanite Viini pikemaks jääda ja kohalikega aktiivselt suhelda? Sel juhul tuleb alustada põsemuside eri kategooriate omandamisest ja seejärel üritada ära tabada, millal ja kuidas neid kasutada. Väikesest toredast tervitustraditsioonist — muahh vasakule ja muahh paremale — võib saada ühele eestlasele raketiteadus, sest kohalikud, kes tunnetavad põsesuudlusega seotud nüansse intuitiivselt, umbes nagu eestlased õiget sihitisekäänet, ei oska suudlusrägastikku eksinud eestlast kuidagi aidata. Üritan korra oma hea sõbra Lisa, tema venna Lukase ja elukaaslase Tobiga seda teemat arutada. „Millest sa räägid?“ imestavad nad alustuseks nagu üks mees.
„Sellest, et eri inimestega on põsesuudluse „kraad“ erinev ning ma ei tea kunagi, mis parajasti sobilik oleks, et poleks liiga palju või liiga vähe.“
„Meie ka ei tea,“ kõlab vastuseks naer. Ometi tegutsevad nad selge mustri järgi. Mustri järgi, mida hiljem taipama hakkan.
Põsesuudlus on üks intiimsemaid tervitusvorme. Seda ei kasutata kõigiga, ainult sugulaste, sõprade ja heade tuttavatega. Aga kuidas end viisakalt eemale nihverdada, kui pool mehe suguvõsa, inimesed, keda oled just äsja tundma õppinud, nii mehed kui ka naised, noored kui ka vanad, sind tervituseks põsele suudlevad? Ikka muahh vasakule ja muahh paremale, taipamata, et ühele keskmisele eestlasele, kelle naabertalu peab olema vaatekaugusest väljas, parem veel kui teisel pool metsa, on selline musitamine kohutav privaatsfääri rikkumine.
Kas ma lihtsalt „tere“ ei või öelda? Ohutust kaugusest? Ei. Neid põsesuudlusega mitte tervitada oleks ebaviisakas. Inimestele, kellega aetakse isiklikke asju, ent kes ei kuulu lähedaste ringi, nagu arstid või ametnikud, antakse kätt. Töö- ja koolikaaslastele ning kõigile ülejäänutele sobib viisakas „tere“ nagu Eestiski.
Mis selles põsesuudluses siis nii keerulist on? Intuitiivsed reeglid on järgmised: mehed omavahel annavad kätt; naised omavahel tervitavad nii, et kokku puutuvad vaid põsed. Raketiteadus algab sellest hetkest, kui omavahel tervitavad mees ja naine.
Pikaaegne vaatlus on näidanud, et muster toimib nii: mida lähedasem või sümpaatsem inimene, seda rohkem (mehe) huuled (naise) põsele lähemale liiguvad, kuni musini välja. Teoorias lihtne, praktikas tekitab üksjagu kohmetuid olukordi.
Näiteks siis, kui meie kümnepealisel lauluseltskonnal on stuudios järjekordne proov, koos bändiga. Jõuan kohale teistest veidi hiljem ja asun kohustuslikule tervitusmusi ringile. Stuudio on kitsas ja ruumi vähe. Lukas, meie kitarrist ja klahvpillimängija, seisab parajasti klaveri taga. Talle ei pääse ligi ei ühelt ega teiselt poolt. „Sind on nii raske suudelda,“ lausun naljatlevalt vabanduseks.
Lukas hakkab itsitama ja läheb kahtlaselt elevile. Austerlasele nii turvaline põsemusisituatsioon on järsku võtnud kahemõttelise suuna. „Mind on raske suudelda?“ kordab ta ning upitab end kikivarvul üle klaveri ääre, et kohustuslik tervitustraditsioon kombekohaselt siiski läbi viia. Silmis kelmikas tuluke, itsitab ta omaette veel tükk aega.
Või siis veedan vahva päeva, tutvun uute inimestega ja puhun nendega mõnusalt paar tundi juttu. Aga kui saabub lahkumishetk, taipan ühtäkki, et mul pole õrna aimugi, kas oma uute tuttavatega peaks hüvasti jättes kätt andma või neid põsemusiga austama. Või lihtsalt hõikama, et ma nüüd lähen?
Kui meie ansamblisse tuleb Stefan, uus bass, ei ole mul mingit huvi teda põsesuudlusega tervitada. Oleme täiesti erinevat tüüpi inimesed ning lähedasi sõpru minust ja sellest ärimehelikust targutajast ei saa. Viisakusnorm nõuab aga musimopsu. Saadame mõlemad selle üksmeelselt õhku ja jälgime hoolega, et kokku puutuksid ainult põsed. Põsesuudlustega ei ole võimalik petta, selle kodeeritud sõnum on aus.
Aga siis… Siis sekkub loodus. Tekib füüsiline tõmme, mis ei küsi, kas me inimesena sobime või kas jutt jookseb. Ta lihtsalt tõmbab meid. Aina lähemale ja teineteisele sümpaatsemaks. Ja kõik see peegeldub tervitusmusides, sest meie vestlused on jätkuvalt kohmakad. Stefani põsesuudlus, mis alguses tühjalt õhku lendus, hakkab nüüd iga korraga minu põsele lähenema. Ikka rohkem ja rohkem. Kuni ühel hetkel puudutavadki tema huuled minu põske. Mida sümpaatsemaks teineteisele muutume ja tugevamaks läheb keemia, seda enam hakkab tema tervitus edasi liikuma minu huulte poole. „Issake, ta peaaegu suudles mind!“ usaldan lõpuks ühele heale sõbrale delikaatse info. „Kuidas saab peaaegu suudelda?“ uurib tema. Muidugi uurib, sest Eesti eestlasena ei kujuta ta ettegi, mis asi on peaaegu suudlus. Just selline ongi, huulte lähedale maanduv põsemusi. Ent siis leiame kumbki omale kaaslase ning Stefani peaaegu suudlustest saavad jälle tavalised tervitusmusid…
…„Aga kuidas on kallistamisega? See on ju veidi neutraalsem kui põsemusi?“ küsin sõpradelt. Mul ei õnnestugi sel korral oma austerlasest sõpru mõistma panna, miks tundub kallistamine ühele keskmisele eestlasele neutraalsem kui põsemusi. Ainult Lisa on viimastel aastatel hakanud mind tervitama pooliku põsemusiga, mis läheb üle kergeks kallistuseks. Arvan, et teda mõjutas nelja suve tagune puhkusenädal Eestis, kui käisime kamba eestlastega rabamatkal ja laulupeol. Näha, et eestlased tõepoolest kallistavad ja keegi ei pea seda kohatuks, oli ilmselt veenev.
