Kristallid ja kivid: kas kõigest moevidinad või on neist päriselt ka kasu?

Oma viimases numbris avaldas ajakiri Mari ühe põneva loo, mis räägib kristallkivikeste populaarsusest ühiskonnas. Artikkel ise räägib rohkem sellest, kuidas neid hooldada ja millist kivi valida, aga mind kõnetas hoopis rohkem selle pealkiri, mis pani mind koheselt mõtlema jälle igasuguste trendide ja inimeste olemuse peale.

Mäletan, et veel paar aastat tagasi oli tegelikult meil kõigil ükskõik nendest kividest. Osad uskusid, aga siis ei olnud nendele veel nii suurt tormijooksu. Ma ei ütleks, et praegugi sõna otseses mõttes tormijooksu oleks, aga kuidagi märkamatult on kõikidel käte ümber need kristallketid, millele vast ongi hetkel kõige suurem turg. Nii muuseas tekib küsimus, kas ma olen millestki ilma jäänud?

Võiksin pakkuda, et eestlaste jaoks sai see kivikeste trend alguse venelaste selgeltnägijate saatest, kust ka eestlanna Marylin Kerro osa võttis. Ja siis üha enam ja enam oli neid igal pool, igat tooni ja lahenduseks igale probleemile. Olen isegi nendest alati nii lummatud, aga ikka tulen tühjade kätega tagasi. Asi muidugi uskumuses.

Kannan ise ka hetkel LaTene mäekristalli ripatsit kaelas, aga kas see ka oma tööd teeb, selles ma kahtlen. Kuigi tegelikult kuulun ka mina nende inimeste gruppi, kes nii siiralt neisse usub. Muidugi igal kivil on oma aga: kui tahad, et see töötaks, osta juurde see ja teine. Aga isegi, kui see ei tööta nii nagu lubatud, pigistan ma silmad kinni ja vaidlen kõikidele vastu, kes arvavad vastupidist. Kust mulle see usk tulnud on, võta näpust. Võibolla on vanaema mind väiksena nakatanud oma kivi hullusega ja siis see alateadlikult hõljub mul kuskil?

Nimelt mäletan, kuidas mu vanaema kogus igasuguseid kive. Küll oli seal sätendavaid, kandilisi, ümmargusi ja siis ta ikka rääkis, et need tekitavad talle hea enesetunde. Ja siis me seal värvisime neid ja isegi on endal paar kivi väiksena rannast kotti pistetud. Tol ajal tundus see muidugi naljakas, aga praegugi panen tähele, et lapsed korjavad ja mängivad kividega. Ju siis nendes ikkagi on midagi.

Kui aga peaksid oma kivikese otsimisega jänni jääma, siis laste intuitsioon on sellel alal parim, ütles Elena Koit ja sellega lõpetas ta ka oma artikli:

’’Kui läheduses on laps, siis saab küsida tema käest, sest lapse taju peaks kivimaailmas hästi orienteeruma. Ka oskavad nad kive koju tassides hästi pingeid maandada. Kivinäitused laste aknalaudadel on märk nende suurepärasest võimest end tasakaalustada ja kui on vaja osta uus karp, et Arubalt lapse laavatükk kaasa vedada, siis on mõistlik mitte vaielda.’’

Mina soovitan uskuda ja kanda! Kui austad kivi, siis see aitab sind!

Allikas: Kristiina blogi