"Olen sellises seisus, et koos mehega enam elu ette ei kujuta," alustab ta oma juttu. "See tema pidev joomine ja pidutsemine on midagi sellist, millele ma parema meelega oma tulevikus kohta ei näeks.

Oleme sellest väga palju rääkinud ja ta on lubanud end parandada, aga kahjuks on see juba ei tea mitmes kord, kui oleme otsaga alguses tagasi. Teda lihtsalt ei huvita enda muutmine ja mina ei taha sellist elu elada. Olen pidevalt stressis ja tarbin juba paar aastat antidepressante. Armastust kui sellist pole ammu enam.

Paraku on probleem selline, et meil on laen kahe peale ja seda kahjuks selliselt, et mina oleksin kaotaja pool, kuna olen panustanud rohkem. Lausa 90%. Ja temapoolne lahendus on see, et lahutuse korral on varad pooleks. Meil abieluvaralepingut pole.

Kuidas teised on sellises olukorras käitunud? Ma küll ei näe eriti hea meelega võimalust, et ma lihtsalt annetaksin oma raskelt teenitud raha niisama sellele mehele, kes ei ole tegelikult viitsinud mitte kunagi eriti majapidamisse panustada.

Vist ei olegi normaalset lahendust? Omad vitsad peksavad? Aga ma ei ole ju midagi valesti teinud, ainult uskunud vale inimest. Kas kuidagi tõestades, et raha on tulnud minu poolt saab seda pooleks jagamist vaidlustada?"

Lugejad, andke nõu, kuidas sellises olukorras käituda?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena