Inglismaal elav eestlanna vastab: mida kuninglik perekond moodsalt Meghanilt tulevikus ootab ja miks?
Hõbetrompetid on hüüdnud. Kuninglik paar, prints Harry ja Meghan Markle, on teinud ajalugu. Monarhia on end 19. mail 2018 Windsoris nende laulatuse läbi uuendanud ning valmis hoogsalt jätkama.
Võluv pruut, keda enne laulatust hakati kutsuma Hollywoodi printsessiks, on ülikoolis õppinud nii teatriteadust kui ka rahvusvahelisi suhteid — mõlemad ääretult vajalikud noorpaari edaspidises elus. Meghani sobivus „firmasse” (nagu kuninglikku perekonda rahva seas kutsutakse) ning tema valmidus tiimitööks prints Harryga on brittidesse sisendanud usku noorpaari võimalikku edusse suhtekorraldustöös, heategevuses ja iseäranis diplomaatilises töös Rahvaste Ühenduse maadega.
Tänapäeval enam ei loe, et oled lahutatud, katoliikliku taustaga ameeriklanna, pealegi mustanahalise (lahutatud) ema tütar ja tagatipuks veel ka näitlejanna. Isegi seda ei panda pahaks, et oled näitlejanna, kelle karjääris on olnud sellisedki elulised rollid, mis on sisaldanud kompleksivaba käitumist, kokaiini tarbimist ja koduperenaistele striptiisi õpetamist. Kõike, millest siin jutt, peeti varasematel aegadel häbiasjaks. See oli see, mis sundis kuningliku perekonna varasemate põlvkondade mässumeelsemaid liikmeid kas oma valikuid muutma, kirge ja armastust maha suruma või kogunisti troonist loobuma. Ent moraal on ikka olnud kokkuleppeline, ning mis peamine — alati muutuv. Mis vanasti oli häbiasi, on praegu argiasi.
Veel mõnikümmend aastat tagasi, 1980ndatel, kui prints Charlesile otsiti sobivat pruuti, polnud muinasjutulikult väljendudes tingimuseks see, et tulevase jalg kuldkingakesse sobiks, vaid ikka üsna otsesõnu see, et pruut oleks valgenahaline anglo-saksi protestant ja aristokraatlikku päritolu neitsi. Mis aga prints Charlesi ja printsess Diana muinasjutulisele laulatusele järgnes, oli elu ise, ning printsess Diana traagiline surm sundis nii kuningliku perekonna liikmeid kui ka kogu ühiskonda elu üle Ühendkuningriigis sügavamalt järele mõtlema ning paljuski oma suhtumist ajakohastama.
Eks seetõttu tunduski kuidagi eriliselt sümboolne see, et prints Charles saatis Meghan Markle’it teel altari ette. Võib julgelt öelda, et prints Harry, tema isamehest vend prints William ning nende vanaema, kuninganna Elizabeth II on brittide lemmikud. Ka need, kel pole rojalistidega mingit pistmist, jälgivad monarhi ja tema lapselaste käekäiku huviga. Monarhia edasikestmine tähendab rahvale stabiilsust ja tagab kindlustunde — seda vastukaaluks kõhedusele, mida praegu Brexit ehk siis uutel alustel suhete kujundamine Euroopa Liiduga on ühiskonnas tekitanud. Nii Ühendkuningriigi valitsus kui ka parteid on madalseisus, ent suhtumine monarhiasse pole hilisaegadel veel kunagi olnud nii hea kui praegu. Meghan Markle’i liitumist „firmaga” — kuningliku perekonna prominentseks liikmeks saamist — on võrreldud Barack Obama valimisega USA presidendiks. Tema positsioon peegeldab väga selgesti neid suuri muutusi, mis on ühiskonnas toimunud. Prints Harry on õnnelik; Meghan on aga öelnud, et tema valib õnne.
Tean, et nii mõnelegi võib selline ütlemine liiga pragmaatilisena tunduda. Ometi on ajalugu korduvalt kinnitanud, et rahvast huvitavad alati oluliselt rohkem legendid ja institutsioon, mida kuningliku perekonna liikmed esindavad, kui nende inimeste isiklikud probleemid ja krahhid. Suurim viga, mida kuningliku perekonna liige võib teha, on isikliku elu ja avaliku elu segiajamine. Siit ka Victoria ajastul kinnistunud kuldreegel, millest kuninganna Elizabeth II on alati kinni pidanud: ära iial kurda, ära iial jaga selgitusi.
Tundub, et Meghanile on selline käitumine nii loomuomane, et seda ei tulegi tal õppida. Imetlusväärne oli pruudi navigeerimisoskus laulatuseelsel ajal, mil tema võõrandunud isa ning poolõde ja -vend oma lihtsameelsete või isegi kompromiteerivate lugudega nii tema kui kõikide tulevaste pereliikmete taluvuse proovile panid. Moodsalt Meghanilt oodatakse seda, et ta toob firmasse oma kogemused ja teadmised sotsiaalmeedia rakendamise vallast, annab panuse uue kuvandi loomisse kuninglikust pere konnast 21. sajandil. Meghan Markle oli juba enne prints Harryga kohtumist omaette bränd: tema nimi sümboliseeris kõiki neid valikuid ja elustiili, mida ta propageeris oma blogis ja sotsiaalmeedias laiemalt. Tema puhul hinnatakse, et ta oskab elegantselt lahus hoida privaatset ja professionaalset, et ta teab, kuidas end näidata, ja näitleb seejuures kogenult. Sest kuningliku perekonna elu on kui igikestev sõu, mis — kui kadunud printsess Diana kunagist selgitust meenutada — kestab kui seriaal, millel polegi lõppu. Ning tuleb tunnistada, et Meghan on oma rollis püsinud, olnud köitev ja veenev. Miljonid inimesed Ühendkuningriigis, USAs, Kanadas, Rahvaste Ühenduse maades ja kogu maailmas jälgisid prints Harry ja Meghan Markle’i laulatust Windsoris.
Neile, kes pahandasid pidustuste kulukuse üle, tahaks meenutada, et üksnes esialgsetel andmetel oli see pulmapidu Ühendkuningriigi majandust elavdanud üle ühe miljardi naela väärtuses. Kõik need kuningliku pulmaga seotud meened, turistide voog, ning mis tähelepanuväärne — Meghan Markle’ist on saanud moetööstuse uus suur lemmik: tema valikud on suurendanud Briti brändide eksporti.
