Kolme lapse ema räägib oma kogemusest välismaa meestega, kes üritasid tal nahka üle kõrvade tõmmata: mingi aeg tegi ta mulle isegi abieluettepaneku
Facebookist kandus suhtlus edasi mingisse Google pakutavasse teenusesse, Hangout ja kõik käis inglise keeles. Kuna ma pole selles kuigi tugev pliiats, kasutasin abimehena Google translate'i.
Mehed väitsid, et nad on parasjagu sõdimas: Grey sõdivat Süürias Aleppos ja Johnson Süürias Damaskuses. Mõlema mehe ülesanne on patrullida nii päeval kui ka öösel ja relvade eest hoolt kanda.
Küsisin neilt mõlemalt, kuidas nad mu konto leidsid ja miks. Vastuseks sain, et tundun väga ilus naine ja tahaksid lähemalt tuttavaks saada ja suhtlust vajadusel arendada.
Ma olen küll kuulnud jutte meedias, kuidas naiste päid hullutatakse oma jutuga ja siis mingi kurva looga raha küsitakse ja ma pole ka üks neist inimestest, kes vastab võõraste kutsetele, veel enam välismaa meeste, aga mul tekkis tol hetkel uudishimu ja adrenaliin kaasa mängida. Ma olen küllaltki hull inimene, kes otsib põnevust.
Ise olen kolme lapse ema ja pikas suhtes ning põnevust ka elus hetkel vähe. Võimalik, et tegin valesti, aga ei kahetse. Vähemalt mingigi põnevus kogemus. Minu elukaaslane pole teadlik nendest suhtlustest ega kiidaks seda heaks ja on alati mind hoiatanud netis tegutsevate petiste eest. Ta isegi ei oma mingeid kontosid kuskil.
Hr. Stunner
Grey on 39aastane sõdur, kes sõdivat Süürias linnas, Aleppos ja tal on kaks last: poiss ja tüdruk. Pildi järgi on ta igati meeldiv mees. Isegi armuks temasse ja meie jutt kiskuski juba peale paar päeva kestnud suhtlemist armastusele. Mina olin muidugi väga vaoshoitud, aga pärast läksin ka mina jutuga kaasa.
Vahel tundus ka, et ma pole ainuke, kellega ta suhtleb, sest ta esitas samu küsimusi mitu korda, kuigi olin eelnevalt juba vastanud. Need küsimused olid peamiselt eraelulised: kas mul on mees olemas, kellena ma töötan jne.
Vahetasime üksteisega ka pilte ja ta saatis isegi pilte oma lastest ning küsis kogu aeg, kas ma võtaksin tema lapsed omaks, kui me paar oleksime. Vastasin, et jah, võtaksin. Mingi aeg tegi ta isegi mulle abieluettepaneku, aga ma ei saanud vastata “jah”. Kummaline oleks olnud.
Ja siis vahel jäi suhtlus ka kuidagi soiku. Ta süüdistas selles alati halba wi-fi ühendust või ütles, et on olnud patrullis. Kuna laagris on neil teatavasti telefonid keelatud, siis ta istus laagris arvutiruumis.
Grey kurtis kui halvad tingimused seal laagris on: kehv ja üksluine toit, pidev hirm oma elu pärast.
Süürias pidi ta juba üheksandat kuud viibima ja jäänud oli vaid mõni kuu missiooni lõpuni. Siis saavat koju minu juurde.
Hr. Anderson
Teine mees, kes minuga Facebook vahendusel ühendust võttis, oli 50aastane Johnson Anderson, kes sõdivat juba teist aastat Süürias, Damaskuse linnas ega teadvat, millal koju saab.
Tal olevat üks laps, poeg, ja peale teist suhtluspäeva avaldas ta mulle juba armastust. Mina ei vastanud midagi. Vastasin vaid, et minu poolt selliste sõnade lausumiseks veel liiga vara, mille peale ta ütles, et saab minust aru.
Rääkisime maast ja ilmast, oma perekondadest ja muidugi endast ma ikka väheke valetasin ka.
Ühel õhtul, kui ta oli patrullist tulnud, küsisin talt, kuidas tal läheb. Ta vastas, et halvasti, sest oli sattunud rünnaku alla. Tema tiimist olevat kaks meest surma saanud ja tema sõrm vigastada. Saatis isegi pildi sellest ja ma küsisin muidugi, kust ta selle pildi sai, sest teatavasti telefonid on seal ju keelatud, mille peale ta vastas, et üks ajakirjanik, kes viibib nendega koos, tegi pildi talle mälestuseks.
Ta nii kartis oma elu pärast ja väitis, et tahab nii väga koju minu juurde tulla. Tundsin talle muidugi kaasa ja küsisin, kas on mingi võimalus, et ta saaks varem ära tulla, mille peale ta vastas, et räägib oma ülemusega. Ja muidugi oligi olemas viis, kuidas ta saaks oma missiooni varem lõpetada! Selleks tuli leida uus sõdur tema asemele ja maksta vormi eest, mis maksab 750 eurot. Kuna Süürias viibimise tõttu ei saavat ta oma kontodele ligi, palus ta minul vormi eest maksta, et saaksime lõpuks koos olla. Mina muidugi ütlesin, et minul üksikemana sellist raha ja võimalust maksta ei ole, mille peale ta uuris, kui palju mu raha on. Selle peale vastasin, et mul pole üldse midagi ja siis ütlesin talle, et mida ma asjast tegelikult arvan. Olin ju juba algusest peale teadlik, et ta lõpuks hädise looga raha küsima tuleb. Seepeale blokeeris ta mu ära ja me pole tänaseni kordagi suhelnud. Mingist mõttes jäin meie suhtlust ka igatsema, aga samas tundsin suurt kergendust.
Naljakas on veel see, et ta andis mulle oma ülemuse emaili, et suhtleksin tema kaudu ja uuriksin, kuidas sõdur varem koju oma kihlatu juurde pääseks. Komandant/ülemus/leitnant või kuidas iganes ta teda ei nimetanud, oli mees nimega Sean Farland. Nime Googeldes sain teada, et see mees pole kordagi Süürias olnud ja läks 2018. aastal erru, aga ega ma Johnsonile ei rääkinud, et guugeldasin, vaid mängisin kaasa.
Mulle tundus see kõik juba naljakas ja samas ka hirmutav. Kujutasin igasuguseid variante ette, et ta hakkab minult kuidagi asju välja pressima. Aga samas mingit infot ega videosid pole ma enda kohta saatnud ja siis ei saanud see ju ka kuidagi juhtuda.
Suhtlus jätkub...
Esimese mehe, Grey’ga suhtlen ma tänase päevani. Nalja viluks küsisin talt, et mis me tegema peaks, et ta varem koju saaks ja eks ta võttis sellest innustust ja ütles, et räägib oma ülemusega. Tal oli suur soov saada minu juurde koju. Järgmisel päeval rääkis ta, et ma pean ise tema ülemusele kirja kirjutama. Ta kirjutas mulle kirja ette ja mina saatsin selle siis n-ö õigele inimesele ehk seersandile.
Küsisin ka Grey’lt konkreetselt, mis summa oleks vaja koheselt maksta ja kui suur — 2000 eurot! Ütles nagu Johansongi, et temal arved suletud ja mina pean selle summa maksma. Vastasin, et kahjuks pole mul sellist summat, mille peale ta uuris, kas mul on ehk mõni tuttav või sõber, kellel oleks võimalik mulle raha laenata. Mina vastasin, et ei taha kelleltki raha laenata, kuigi ta toonitas kogu aeg, et maksab mulle raha tagasi kohe, kui siit välja pääseb. Ütlesin, et selleks on vaja garantiid ja tahtsin näha, mis garantii selleks siis oleks, aga sellest me enam ei rääkinudki.
Mind pole ta veel ära blokeeritud ja suhtlus kestab siiani aga väikeste pausidega. Ma muidugi ei tea, kas ta siiralt sõdib seal Süürias ja käib patrullides, aga ta kirjutab alati kell kolm öösel ja ka hommikul või siis õhtuti pikemalt.
Vahel on isegi 24 tundi vaikus, aga suhtleme siiani. See suhtlus on kuidagi imelik. Alati üks ja seesama küsimus: kuidas mul läheb? Kas ma olen täna söönud ja mida? Kuidas mu lastel läheb? Konkreetselt mingeid isiklike küsimusi enam ta ei küsigi ja eks arvan, et mingi aja pärast see suhtlus lihtsalt muutub mannetuks.
Lugeja, kas kas sul on sarnaseid kogemusi veebis tutvutud välismaa meestega? Räägi meile kommentaariumis oma lugu või jaga seda meile otse naistekas@delfi.ee.
