Vene aja koolivorm — kes kandis, kes mäletab?
Pruun kleit ja tume ülikond
Kõik sai alguse 1950ndatel aastatel, kui Kuskil Kaugel ja Kõrgel otsustati, et Nõukogude Liidus peavad koolilapsed välja nägema täpselt ühtemoodi, elab siis tubli pioneer Usbekistanis või hoopis Eestis. Nii said tüdrukud koolirõivaks paksu pruuni kleidi ja poisid tumesinise või musta ülikonna.
Juba mõne aasta pärast riietati väiksemad tüdrukud valge- ja sinisetriibulistesse pluusidesse, vormi juurde käis ka põll — pidulikel päevadel valge, igapäevaselt pruun. Suuremate tüdrukute koolikleidid olid musta või tumesinist värvi, peal kanti valget kraed.
Nii kümme aastat hiljem, 1960ndatel läksid Eesti lapsed aga kooli hoopis teistsuguse vormiga, kui oli mujal Nõukogude Liidus. Koolimajja jõudsid minimõõtu vööga pihikseelikud juurde kanti sinakasrohelisi pluuse. Kümnendi lõpul aga kandsid ka tüdrukud koolis laia säärega pükse, pükste juurde käisid sinised vestid.
Moekad teksa ja ruut
1979. aastal said Eesti lapsed endale moeka teksavormi: väikestel tüdrukutel pihikseelik, suurematel tavaline, juures teksavest ja teksajakk. Poisid kandsid teksaülikonda. Paraku kadus see vorm juba nelja aasta pärast.
Nõukogude Eesti viimane koolivorm tuli 1983. aastal. Või siis, kui täpsem olla, tuli kahe järgneva aasta jooksul — nii kaua oli aega uut vormi muretseda, sest vähemalt alguses osutus see tõeliseks defitsiidiks.
Suuremad tüdrukud said moodsa ruudulise seeliku, millega koos kanti sinist vesti ning jakki. Algkoolitüdrukutel oli tumesinine, alt veidi volditud pihikseelik. Poistel oli tumesinine ülikond. Pluus oli kõigil sinine, pidulikel sündmustel valge.
Vähemalt alguses kanti seda päris hea meelega. Harvad polnud needki juhud, kui tänaval tuli vastu mammi moodsa ruudulise kooliseelikuga, sest see lihtsalt oli „nii ilus“.
80ndate lõpuaastatel oli ka koolilastel muule kui koolivormile mõelda ning see hakkas vaikselt koolipildist kaduma ja vajus lõpuks koos nõukogude riigikorraga ajaloo prügikasti.
