“Kui päris aus olla, siis Rosanna kooliminek pole meil elu kuidagi segamini löönud ja ka ülevoolavaid tundeid tekitanud. Tõenäoliselt seetõttu, et see tee on juba kaks korda läbi käidud,” räägib ema Kättlin. “Niikuinii poetan täna aktusel mõne pisara, tean ennast. Seda tunnen küll jah, et nad kasvavad liiga kiiresti ja tõesti — juba kolmas laps on suureks saanud.”

Kui Robin kaheksa aastat tagasi kooli läks, oli see noore pere jaoks kahtlemata väga suur sündmus, ikkagi esimene laps ja esimest korda sattusid ka vanemad sellesse rolli. Kõik oli uus, ümberharjumist ja sissetöötamist oli palju. Nüüd annab Kättlin, kes ise rahulik ja asjalik, algajatele koolisaatjatele nõu — jääge rahulikuks, aeg loksutab kõik paika. Lapsed saavad paremini hakkama, kui me julgeme ette kujutada. “Eks esimese lapsega muretsesime ikka veidi rohkem, et kuidas ta iseseisvalt kooliteed hakkab käima, kuidas koduvõtmeid kasutama, toitu soojendama (kui meid ennast pole) jne. See aga on üks osa elust ja suuremad lapsed on hakkama saanud, seega saab kindlasti ka Rosanna. Kuigi hetkel tundub, et tema koolisaatmine on senistest suurim väljakutse,“ räägib Kättlin. “Õnneks töö iseloomu tõttu saame oma päevakava sättida nii, et oleme esialgu tema jaoks olemas, kuniks kujuneb rutiin ja oleme veendunud, et ta saab iseseisvalt hakkama.”

Piimahambad

Ema ütleb, et tegelikult on suurim hirm olnud ja on siiani hoopis see, et kas laps on ikka kooliks valmis. Lasteaias tehtud koolivalmiduse testi põhjal ta seda on, kuid kui peres on vanemaid lapsi, kipud ikka iga järgmist nendega võrdlema. Rosanna kooliminek on võrreldes õe-vennaga teistmoodi juba sel põhjusel, et ta astub koolilapse seisusesse aasta varem — tüdruk saab seitse alles septembris. Õde Roberta sai oma esimesel kooliaastal oktoobris juba kaheksa. “Ta ise ei ole kordagi näidanud üles huvi kooli vastu. Erinevalt õest-vennast on ta ka väga aktiivne ja n-ö lühikese süütenööriga, seega pole ma hetkel üldse kindel, kas suur kool on tema jaoks parim lahendus,” kaalutleb Kättlin. “Tõenäoliselt aga üllatab ta meid kõiki ja saab väga hästi hakkama ning meie hirmudel pole alust. Lasteaias tal õppetööga probleeme polnud.”

Rosannat ennast jättis kooliteema tänase päevani ükskõikseks. Eks näis, kuidas elu esimene koolipäev sujub ja millised on pärast lapse emotsioonid ja muljed, ootab eesseisvat aktust ema Kättlin. “Oleme ise ikka küsinud või on teised siis küsinud, aga erilist arutelu pole kooli mineku teemal tulnud. Tundub, et ta ei oska üldse ette kujutada, mis teda ees ootab. Nautis veel vabadust täiel rinnal ja võttis mängimisest viimast.” Siiski, tüdruk tunneb suurt ja siirast rõõmu iga piimahamba äratulekust, sest ema on rääkinud, et see tähendab, et laps on valmis kooli minema.

Kas ranits ja pinal juba olemas?

Erilisi ettevalmistusi enne kolmanda lapse koolitee algust pole pere teinud. Suur hulk vajalikke kooliasju ning ranits saadi Harjumaa lasterikaste perede liidu aabitsapeolt mõned kunstitarbed, põlled ja lauakate tulevad pärandusena suuremalt õelt. Ja kogemus on näidanud, et esimestel aastatel õpib väike koolijüts kodus rohkem köögilaua taga, vanemate juures.

Ka kool ise sai juba aastaid tagasi valitud nii, et hommikune logistika ei tekitaks aktiivsele perele lisaprobleeme. Kõik kolm last alustavad täna õppeaastat Tabasalu Ühisgümnaasiumis, sama kooli vilistlane on ka isa Taavi. “Elame väikeses alevikus ja suur pluss on see, et lapsed lähevad jalgsi või jalgratastega ise kooli. Puhtalt just selle hommikuse logistika pärast jätsime koheselt välja ka kõikvõimalikud eliit- ja linnakoolide katsed. Kodukool on ennast meie pere silmis siiani igati õigustanud ja kindlasti läheb ka neljas laps just sinna kooli,” räägib Kättlin.

“Esimestel päevadel kindlasti viime-toome Rosannat ise, aga sealt edasi vaatame tunniplaanid üle ja kui hommikused ajad klapivad, hakkab ta suuremate lastega koos minema. Kooliteed ta tegelikult tunneb, aga eks ülekäiguradade ületused ja täpne trajektoor tuleb veelkord koos üle vaadata.”

Kõik uus septembrikuus — ka vanematel!

"Minu jaoks on kooli suurim erinevus lasteaiaga võrreldes see, kuidas vanematega suheldakse. Kui laps läheb kooli, siis justkui päeva pealt ei saa me enam pea üldse tagasisidet oma lapse kohta. Lasteaias ikka praktiliselt iga päev rääkisime õpetajatega. Koolis aga on vaid e-kool, vahel harva mõni kogu klassile mõeldud infokiri ja veel harvem koosolek või arenguvestlus. Ilmselgelt on kool midagi muud kui lasteaed, aga siiski ootaksin vähemalt esimeses klassis rohkem tagasisidet oma lapse kohta, et kuidas ta on kohanenud ja kuidas hakkama saab," räägib Kättlin.

"Meie perel on kogemus ka Rocca al Mare kooli Hispaania kooliga ja väga meeldis nende lähenemine, et kogu koolitöö tehakse koolis. Lapsed ei saanud koju isegi oma kooliasju kaasa. Igal hommikul tuli lapsed isiklikult üle anda ja sama kordus pärast järgi minnes (muidugi ei oleks see mõeldav suures koolis) ehk et meil oli kogu aeg ääretult soe suhe õpetajatega ja olime koolis toimuvaga pidevalt kursis," meenutab ema aastast eluperioodi Hispaanias.

Täna aga ootab kuueliikmelist Küttiste perekonda esmalt ees pidulik aktus ja Rosanna tutvumine esimese õpetaja ja klassiga. Hiljem minnakse koos pidulikule lõunale ja võetakse koos ette midagi vahvat.

Ilusat pikka kooliteed, väike Rosanna!