Lugeja: miks on elatiste süsteem selline, et last kasvatav vanem on justkui süüdi ja peab hakkama oma süütust tõestama?
Kirjutan oma lugu. Ei otsi furoori ja ausalt öeldes polegi mu loos mingit kõmu, sest see on täiesti tavaline elu. Nimelt olen olukorras, kus lapse isa on jätnud maksmata lapse elatisraha teatud aja jooksul. Olgu, saame hakkama ja saimegi. Mõnda aega ei tundunud see ka väga oluline, kuni ühel hetkel hakkasid mõtted ja küsimused jooksma. Ja kui tuli teade, et isa ei kavatsegi maksta, sest tal on tekkinud nii- ja naasugused põhjused ja tagantjärele etteheited, siis ma mõtlesin ja leidsin, et pean enda eest seisma.
Et see on minu õppetund — et mitte joosta probleemi eest ära ja jätta asi sinnapaika. Nii nagu varasemalt mitmeid kordi olen teinud. Lapse isa puhul on tegemist endise eduka ärimehega, ühiskonnas lugupeetud ikoolitajaga. Mis siis on juhtunud? Ja kuidas saab inimene, kes ei saa hakkama enda lähisuhete korras hoidmisega ja enda majandamisega, juhedada teisi ja mis õpet saavad need, kes sellist inimest kuulavad?
Kas elatisraha tõesti ei peagi maksma, kui ei taha?
Ja kuna laps sai selle aja jooksul, mil elatisraha on maksmata, 18-aastaseks, tekkis lisaks olukord, kus mina ei saa enam niisama lihtsalt elatisraha nõuet esitada ja tagatipuks on nüüd see 18-aastane laps ju täiskasvanu ja ometigi täiskasvanu elu ei ela, vaid elab minu juures ja jätkab alles õpinguid keskkooli viimases 12-s klassis, olles seega täpselt samasugune koolilaps kui 11-da või 10-da klassi õpilane. Aga seaduse järgi ei peagi 18-aastase keskkoolis käiva lapse kasvatajale enam elatisraha maksma, sest laps on täiskasvanu. See tähendab tegelikkuses seda, et last kasvatava vanema kanda jäävad kõik elamiskulud ja teine pool võib maksta lapsele lihtsalt taskuraha. Naljakas ja traagiline ja meenutas Naised Köögis värvikat Aastaaema hitti: „Läksin komisjoni ette, tegin ennast kenaks, aga tädi seal laua taga lõikas nagu saega, et mis nimi, kui vana, mitu last ja kellega… „
Sellest tekkis minu peas eelnevale mitu uut teemat lisaks. Miks on seadlusandlus ja kohtu kaudu elatisraha nõudmine tehtud nii keeruliseks ja aeganõudvaks, et tavaline inimene ei hakka seda teekonda ette võtmagi? Kas elatisraha ei peagi maksma, kui ei taha? Ja kas on õige, et elatisraha 18-aastase keskkoolis käiva ja kodus elava lapse eest ei pea enam maksma last tegelikult kasvatale vanemale? Millal saab inimene täiskasvanuks? Kas on seadused ajale jalgu jäänud või on 12-klassiline koolisüsteem nihutanud meie arusaama täiskasvanuks saamisest? Või on see ametlik 18-aastase täiskasvanuks saamise number nõukaaja jäänuk? Jah, mina ise lõpetasin keskkooli 17-aastaselt ja tulin kodust ära linna ülikooli, saades 18 ülikooli esimesel kursusel. Aeg ja koolisüsteem olid teised. Ehk siis tõesti sain täiskasvanuks ja hakkasin elama iseseisvat elu 18-aastaselt. Praegusel ajal lõpetab mõni keskkooli alles 20-aastaselt ja see ei tähenda, et ta oleks istuma jäänud või muidu saamatu, vaid 12-klassiline süsteem venitab koolis käimise aja pikemaks ja lükkab täiskasvanuks saamise aja justkui aastakese-paar edasi.
Miks last kasvatav vanem on justkui süüdi ja peab hakkama oma süütust tõestama?
Et miks ma seda kirjutan? Eestis on tuhandeid samas olukorras lapsi kasvatavaid vanemad, nii naisi kui mehi. Ei ole mina mingi eriline. Tihti ongi nii, et last kasvatav vanem on veel justkui ei tea milles süüdi ja peab hakkama kohtule ja teisele poolele tõestama oma „süütust”, esitades igasuguseid tõendeid, arvutusi, pangakonto väljavõtteid jne ja teine pool lihtsalt teatab, et ei ole nõus. Ja kui lisada siia hiljutised arutelud-ettepanekud last mitte kasvatavate vanemate rahaliste kohustuste vähendamise eelnõu kohta, millega miinimum elatisraha summat tahetakse vähendada, siis arvan, et teemal on tõsi taga ja igaüks, kes normaalse eluterve suhtumisega on, saab aru, et päris õige see suund ei ole. Ja üldjuhul ei käi jutt mingitest suurtest summadest, vaid umbes paarisajast eurost kuus. Seesama paarsada eurot võibki osutuda nii suureks tüliõunaks, et rikub mitmete inimeste elu, rääkimata suhetest. Ja samas muidugi ei saa mööda vaadata uuest moodsast kärgperede lainest, mis on Eestit vallutanud ja kus on minu-, sinu- ja meielapsed ja miskitmoodi peab ressurssi jaguma kõikjale. Ehk siis, annaks elu tarkust sättida oma tegemisi ja otsuseid nii, et ei kahjustaks ei ennast ega teisi. Ja kui naine ja mees on kord oma eluteed eri suundadesse seadnud, siis lastel tuleks ikka aidata suureks kasvada.
Suur elumüsteerium on inimeste erinev kogemustaju
Ei, ma ei ole ideaalema. Ei, ma ei targuta. Ei, ma ei tea õigeid vastuseid, miks läheb mõnikord elus nii nagu sa pole osanud ette aimata. Ei, tegemist ei ole klassikalise süzeega — mingi kibestunud naine, kes teeb kõik, et eksmehe elu rikkuda. Faktiliselt ei ole ta mu eksmees, sest abielus me polnud. Faktiliselt lahkusin mina üle 12 aasta tagasi kodust, võttes kaasa lapsed ja isiklikud asjad. Ei mingit kibedust, lihtsalt kooselu polnud enam võimalik. Vastasel juhul oleksin hääbunud naisena, isiksusena ja aja jooksul ka emana. Punkt, kuhu olin jõudnud, oli justkui „must auk”, mis mind alla ähvardas neelata.
See kõik oli nii ammu.
Suur elumüsteerium on inimeste erinev kogemustaju, ollakse ühes hetkes, elatakse läbi ja hiljem mäletatakse täiesti erinevaid asju. No näiteks teatas seesama mees minu järelpärimisele, et millal ta maksmata elatisraha maksab, nüüd 12 aastat peale lahkuminekut, et ta ei peagi seda osa maksma, sest mina olin see, kes ära läks ja enne seda tõmbasin ringi ja tema oli lapsega üksi kodus. Appi! Kas ta räägib ikka sellest elust, kus me koos olime? Mina mäletan hoopis muud. Ja mu lapsehoidja, mu ema, kes hoidis vabadel nädalatel me last, mu sõbrannad, me kõik mäletame midagi muud. Olime mehega koos olnud 11 aastat. Mul oli pealtnäha kõik olemas, maja, autod, hästi teeniv mees, reisid, kuulsad ja vähemkuulsamad peretuttavad ja hulk heal elujärjel sõpru. Kõik sugulased kadestasid ja olid mu „ilusast elust” justkui puuga pähe saanud ja olid minu tähtsa mehe juuresolekul lihtsalt vait. Jah, enne kooselu eduka mehega, olin ma olnud abielus tavalise mehega ja sellest noorpõlve abielust sündis mulle esimene tütar, kui olin ülikooli teisel kursusel. Aga see on hoopis teine lugu, mida ma hetkel siin ei räägi. Ja samuti ei räägi ma siin oma praegusest elust. „llus elu” oli huvitav ja kiire. Nii kiire, et polnud aega ega tahtmist oma elust kellelegi rääkida.
Ma ei rääkinud kellelegi Pariisi prostituudist, abordist ega alandustest...
Ma ei rääkinud mitte kellelegi paljusid asju, mis mulle osaks said. Ma ei rääkinud, et suhte alguses, kui see oli veel salajane, jäin rasedaks ja pidin aborti tegema, sest muidu oleks tulnud suur skandaal. Ma ei rääkinud kellelegi, et mees ei saanud mitu aastat meie kooselu alguses ennast lahutatud oma eksnaisest, kes lihtsalt ei andnud selleks nõusolekut. Ma ei rääkinud sellest, et ükskord kui ma sõitsin maale vanaemale külla, leidsin tagasi tulles ees tühja korteri. Mees oli võtnud oma asjad ja läinud ilma igasuguse etteteatamiseta oma endise naise juurde tagasi, jättes ainult kirja lauale. Ma ei rääkinud kellelegi, et seesama mees palus kolm kuud hiljem luba tagasi tulla ja ma lubasin. Ma ei rääkinud kellelegi, et Pariisist komandeeringust tulles teates mees, et käis prostituudi juures, sest soovis teada saada, mis tunne see on. Ma ei rääkinud kellelegi, et minu mehel ei olnud aastaid ühtegi nädalavahetust minu jaoks. Kogu tema aja võtsid tema töö, komandeeringud, välismaal õppimine, prestiized hobid ja lapsed eelmisest abielust. Kord käis ta isegi nädalasel suusareisil oma eksnaise ja lastega, samal ajal kui mina olin kodus. Ma ei rääkinud, et meie kooselu esimestel aastatel triikisin igaks päevaks mitu valget triiksärki ja viksisin kingi, et mees ikka igal pool esinduslik välja näeks. Ma ei rääkinud, et selle mehe arvates ei olnud ma kunagi piisavalt tasemel, ei mu ettevõtmised, ei mu juuksed või et isegi mu kõht polnud piisavalt lame teatud seelikuga. Hoolimata sellest, et nägin siis ja näen ka praegu väga hea välja. Ma ei rääkinud… Kõike oli. Oli ilusat ka. Ega ilma armastuseta pole võimalik seda läbi elada. Ma sain kujundada meie elamisi, me reisisime palju mööda maailma, mina suht kesistest oludest tulnud särtsakas ja julge maatüdruk õppisin paljutki, materiaalsetest asjadest puudus polnud. Aga… hing närtsis. Iga tegu või tegemata jätmine jätab jälje. Nii oligi!
Alati jääb lapsele unistus eemal olevast vanemast, sest temasse argirutiin ei puutu
Teine tütar sündis antud „ilusa elu” ajajärgul. Seesama tütar, kes nüüdseks on saanud 18-aastaseks ja kelle isa on jätnud mulle elatisraha teatud perioodi eest maksmata. Raha rahaks. Ausalt öeldes on rohkem haiget teinud see, et ta on jätnud oma tütre heaolu eest hoolitsemata. Viimasel kümnel aastal ei ole tal ei aega ega soovi olnud oma tütrega tegeleda. Mõned telefonikõned kuus ja paar kohtumist aasta jooksul, no seda ei saa just kasvatamises osalemiseks nimetada. Kas on taolist käitumismustrit tagant õhutanud praegune naine või lõputud eneseotsingud „Tõelise mehe teel” , ei tea. Jah, raha lapse kasvatamiseks on ta maksnud kuni selle hetkeni, kui kevadel teatas, et on sattunud rahaliselt raskesse olukorda ja ei saa elatisraha maksta enne sügist. Nüüd on sügis käes, aga raha ei ole ikka laekunud. Sellest seigast antud loo kirjutamise mõte alguse saigi.
Aga nüüd tütrest, minu tütrest. Tütre näol on tegemist mässumeelse, üliandeka ja õrnahingelise olevusega, kes hoolimata lahusolekust on ikkagi igatsenud-soovinud isapoolset tähelepanu ja heakskiitu, mida mina anda ei saa. Ja kummalisel kombel pöördub trots ja viha saamata jäänud soojusest hoopis minu vastu. Minu vastu, kes igapäevaselt kasvatan ja olen vahest nõudlik ja tüütu. Nagu ikka igapäevaelus. Alati jääb lapsele unistus kaugel ja eemal olevast vanemast, et just tema on hea ja mõistev ja kõige, kõige parem maailmas, sest tema ju ole igapäevaselt midagi korraldamas, ütlemas. Mõistan seda igatsust ja ootust, minu isa sai surma, kui olin kolmene ja üleüldse kasvatas mind vanaema. Varasest lapsepõlvest on meeles selleteemalised mõttevälgatused, aga sinna need ka jäid ja ei põhjustanud suurt maailmavalu. Jah, taustapsühhikas on kõigil midagi varjatut, mis ujub pinnale rasketel hetkedel või hakkab hoopis oma elu elama kuskil illussoorses maailmas. Tahavad ju lapsed, kellel on ülihoolitsev „kanaema”, et neil oleks olnud vabadust andev ja vähem nende küljes kinni olev ema ja need jällegi, kellel selline oli, tahavad , et oleks olnud see esimene variant. Ja siis see lõputu ema-tütre, isa-poja vaheline konkurents, mis väljendub laste ennasthävitavas mustris, kuni ühel hetkel maailmas ringi seigledes ja suureks kasvades tuleb mõistmine. Elu mõistmine.
Hirmus, et laps võib surra, helistasin isale nõu saamiseks, aga tal polnud aega minuga rääkida...
Ei ole mina mingi eeskujulik ema olnud. Mu tütre meelest kohe üldse mitte. Eriti veel nüüd, kui mul on julgust enda eest seista ja saamata jäänud elatisraha isalt nõuda. „Sest tal on ju nii raske, Give him a break” ütles mulle mu tütar. Aga kes mulle selle break-i annab? No ja igasugused veidrad teemad veel, näiteks kui meil oli juttu tütrega sellest, et mingil hetkel peab igaüks kodust lahkuma, et hakata oma elu ise üles ehitama, siis peale selle edastamist isale, ütles isa tütrele, no näed nüüd, ema tahab sind kodust välja visata ja nüüd ongi tütre peas kurjakuulutav mõte, et ema tahab teda kodust välja visata. Tahaks hõigata kosmosesse — hallo, on seal keegi ja kas tõesti elame erinevates paralleelmaailmades?
Mu tütar on hetkel suurepärases vormis ja omi asju ajades edukas, õpib keskkoolis, teeb videotegijana koostööd mitmete ettevõtetega. Aga paar aastat tagasi oli olukord teine. Tal oli periood, kus täiuslikkuse ihalduses jõudis ta välja anoreksiani. Kõige hullemal hetkel kaalus mu tütar vaid 43kg ja kui ma hirmus, et laps võib surra, helistasin isale, et sellest rääkida ja ehk saab ta omalt poolt midagi teha, oli vastus peale paariminutilist kõnet, et tal ei ole aega rohkem rääkida. Ega abi ja nõu sealt tulnudki, peale selle, et soovitas ühe oma tuttava psühholoogi juurde minna, kus tütar siis kaks korda ka käis. Mina käisin tütrega terve aasta Lastehaiglas psühholoogide vahet ja tervisekontrolle tegemas. Kord ähvardati isegi sundhospitaliseerimisega. Aga jah, lapse isa poolt, abi oma tütrele sel hetkel ei tulnudki. Nii vastuoluline ongi see maailm.
Alustasin kohustustest, mis meid elus kinni nabivad. Elu ja olu võivad muutuda ja muutuvadki. Minu heietused ja sõnad ei muuda ju midagi või ehk siiski? Mul on kohustused, tal on kohustused, meil on kohustused, neil on kohutsused. Katsume neid tasapisi täita. Mina, kes pean enda eest seisma. Keegi, kes peab lubadusi täitma. Keegi, kes peab süsteemi muutma. Keegi, kes peab midagi uut looma. Keegi, kes peab märkama. Nii saame vabamaks. Vabamaks süütundest, häbist ja kahetsusest. Saame olla rõõmsamad ja uhkemad oma elu üle. Ja ärgata hommikul sellise sisemise jõuga, mis suudab kustuda kõik negatiivsed jäljed nii hingelises kui füüsilises plaanis. Ja lõppude lõpuks suuta öelda ei „naysayersitele”, kes kõik üritavad selgeks teha, et see pole võimalik. (Arnold Schwarzenegger oma kõnes Change the World My Five Rules — 4.rule — Ignore the naysayers!).
Ei süüdista teisi, ei õigusta ennast. Ei kahetse midagi. Lihtsalt elan. Kirjutan oma lugu. Ei otsi furoori ja ausalt öeldes polegi mu loos mingit kõmu, sest see on täiesti tavaline elu. Eriti veel praegusel ajal, kui kõik on harjunud igasuguste pööraste (elu)lugudega. Ja ausalt, aasta ema tiitlile ei kandideeri mitte kunagi.
