Vanus ei piira loomingulisuse avaldumist

On kuulsaid kunstnikke, kelle talent avaldus juba väga varases nooruses. Salvador Dali esimene säilinud pilt sündis, kui ta oli ainult kuueaastane. Michelangelo töid on säilinud sellest ajast, kui ta oli vaid 12 aastat vana. Kuid mitte kõik kunstnikud ei avane väga vara. Osa neist peab enne küpseks saama, kogema seda, mida elu neile pakub, ning alles siis avaneb kõiki ümbritsev võluv looming.

Hea autor on kui mustkunstnik, kes arvab ära inimeste ootused ja tõstab need kirjandusvalgusesse. Kui kunstis, muusikas, arhitektuuris on vaja palju tehnilisi oskusi, siis kirjandus on pelgalt ideede kunst, mida õpitakse lugedes ja sõna jõudu tunnetades. Kirjandus on kui omapärane religioon või filosoofia, kuna toob välja teadvuse suhestumise olemisega.

Soov kirjutada tekib üldiselt neil, kes palju loevad. Kirjutamine sünnib soovist jutustada lugusid, mängida sõnadega, proovida oma loomisjõudu. Just sel moel sünnivad kirjanikud.

Loomingut inspireerib enesearmastus

Kirjanduskriitika on üldiselt seisukohal, et parim looming sünnib noores eas – kuni 30. eluaastani.

Sel ajal avaldub eluenergia, kujutlusvõime ja kõige aluseks olev erootilisus – armastus elu, inimeste, maailma vastu. Luua – see tähendab põletada ja põleda. Loomingus põlevatel inimestel ei ole vaimseid tõkkeid, mis neid peataks. Nad on vabad ja tahavad enda olemust näidata ka maailmale. Looming sünnib kiindumusest, ihast, kuid eeskätt armastusest enda vastu.

Teisest küljest on sügavaks ja tähendusrikkaks loominguks vaja elukogemust. Kuni puudub elukogemus, loovad noored kirjanikud enesearmastust peegeldavaid modernistlikke tekste, kuid küpsedes tekivad neil pere, laste, vastutustunde kaudu ühiskonnaga uued suhted. Noor looja kirjutas armastusest enda vastu, küpsedes hakkab looma armastusest teiste vastu.

Nii tekivad looja tekstidesse moraalsed, filosoofilised alused, samal ajal sünnib ka klassika.

Kirjutada suudavad kõik, kuid kuni puudub motiiv või mõte, tunnete üleküllus, ei ole see kirjandus.

Heliloojad hakkavad tavaliselt looma noores eas

Kui kirjanduse loojad ärkavad ja hakkavad kirjutama üsna hilja, siis muusikas, mis nõuab teooriateadmisi, hakatakse enamasti looma küllalt vara.

Loomise algusaeg on seotud ka žanriga. Akadeemilise muusikasuuna esindaja, kelle muusika heliseb ooperi- ja balletiteatris või filharmoonias, hakkab reeglina looma noorelt.

Akadeemilise muusika loomiseks on vaja teada, kuidas komponeerida. Selle õppimine nõuab aga pikki aastaid rasket ja distsiplineeritud tööd.

Tänapäeval on arusaam muusikast siiski palju mitmekihilisem. On tekkinud digitaalne kompositsioon, nii et ka see, kellel puudub muusikaline haridus, saab arvuti abil komponeerida.

Vaja on rasket tööd

Muusikaga sarnane olukord on ka kunstis. Kuulsad kunstnikud hakkavad looma väga vara ja teevad oma kunstnikukäe väljaarendamiseks rasket tööd. Kuid võib ka juhtuda, et aja möödudes läheb kunstnik näiteks maalikunstilt skulptuuri või graafika peale üle või vastupidi.

Mõned kunstikriitikud väidavad, et juba viiendat kümmet käies on kunstis avalduda väga raske, välja arvatud siis, kui võetakse käsile uus žanr, näiteks skulptor hakkab maalima, kuid ikkagi jääb üks tegevus peamiseks. Leonardo da Vincisid, kes oleksid andekad ja viljakad paljudel aladel, ei ole palju.

Vanuse kasvades on aina raskem säilitada loomingulisust. Lapsed on väga loomingulised, kuna nad ei tea, mis on halb, neis on alles julgus. Lastelt on õppinud ka modernistid, näiteks Picasso ja Matisse. Lapsed ei vaata proportsioone – kas jalg on suur või väike. Vanusega aga hakkavad lapsed kaotama loomingulisust, kuna tahavad teha kõike nagu täiskasvanud, nad ei usalda enam ennast.

Mida varem kunstnik oma stiili leiab ja seda kasutama hakkab, seda raskem on tal jääda loovaks ja ennast mitte korrata. Kunstnikud peavad olema pidevas muutumises, kuid samas jääma ka loominguliselt äratuntavaks, omanäoliseks. See on väga raske. Kui oled looja 20–30 aastat, tekib sageli loominguline kriis, kuna loomine on muutunud automaatseks. Seetõttu ei tohi lasta tekkida loomingulisel rutiinil.

Kui kunstiõpingud on läbi, vajab kunstnik sageli umbes kümmet aastat, et loominguliselt ärgata ja ennast leida. Selleks on vaja pidevat ja distsiplineeritud igapäevast tööd.