Vandeadvokaadi soovitus lahutajatele: vältige igal võimalusel kohut
Vandeadvokaat Maria Mägi büroo on täidetud ikebaanadega, mis näivad nii elusad ja ehtsad. Nagu ka lagunenud suhe, mis äsja oli elus ja imeline. Olen välja mõelnud viisi intervjuu alustamiseks: „Kui Te oleksite keskmine pere, kes kokku teenib 3000 eurot kuus. Teil tuleb lahutus. Mees ei tasu lapsele elatist. Kas läheksite kohtusse?” Maria Mägi, kes kohtunike ees esinedes on suisa mustkunstnik, kirjalikes kohtupaberites vähemalt geenius, võtab mõtlemiseks kohe päris pika pausi: „Ma ise ei läheks kohtusse mingil juhul! Ma olen halb näide, sest ma ei taha mitte kunagi enda asjade üle vaielda. Kui ma saaksin siis oma 1500 eurot ja see kuradi rajakas, laste isa, ei taha mitte midagi maksta, mida ma siis seal temaga oma närve kulutan.”
Tegelikult pole pea kunagi probleemiks lapse ülalpidamine, vaid vanemate enda välja elamata emotsioonid. Ametnikud võivad siinkohal vaidlejaid mõistusele tuua. Maria Mägi soovitaks esmaseks pöördumiseks Lastekaitse Liitu: „Seal on päris heade teadmistega spetsialiste ja see on kõige odavam. Sealt saaks ikkagi esmast nõu.” Ka kohalike omavalitsuste juures on hästi koolitatud laste teenistused, kes annaksid vaidluste korral esmast nõu. „Kui minu poole pöördutakse ja ma näen, et see lahkuminek on alles värske, teema on uus, siis mina soovitan küsida nõu kohalikust lastekaitsest. Sealt te saate esmased soovitused ja seal toimuvad enamasti ka kokkusaamised mõlema poolega. Enamasti lahkumineku puhul on emotsioonid nii laes, egod nii kõrged ja alati tundub, et teine teeb valesti ja nõuab midagi, mis ei ole õige nõuda. Kui siis spetsialist ütleb, et nii on teile kõigile parem ja selgitab ka seda, mida tähendab kohtutee, siis ikkagi hakatakse mõtlema,” pakub Maria Mägi kõige odavamat ja mõistlikumat lahendust vaidluste puhul.
Kus on õiglus, mis see on?
Vahetevahel on tõesti vaja õiglust taga ajada, et tekitada õiglane arusaam ka ühiskonnas. Kohtupraktika pind pole ses osas pädev. Isiklikes asjades emotsionaalselt väga raske ja rahakotile kulukas.
Raskuskese peaks olema lastekaitsel. Seal tuleks püüda teha ära kõige olulisem töö ja mõte ongi selles, et nemad leiaksid lahku läinud vanemate iseloomu arvestades parima lahenduse, seades prioriteediks lapse huvid. Vanemate hinges on pigem kiuslikkus, eriti siis, kui mängus on varalised huvid. Sageli läheb laste õrn hing selle mängu ohvriks. Ei saa ei meest ega naist nendes vaidlustes ohvri rollis näha. Ühe poole rahaline domineerimine annab kohtuvaidlustes edumaa. Samuti koputab Maria Mägi sõpruskonna südamele: „Kui kellelegi teie silma alt tekitatakse ilmselgelt ebaõiglust, siis peaks olema ka kogukondlik hukkamõist. Me küll räägime, et märka last, aga märka vanemat ka.” Pimesi kuuletumine ja kõige alla neelamine ei tohterda.
Maria Mägil on küllaga näiteid, kus isa on võimekas ärijuht, ent koormab ema ainult kohtuskäimisega, et elatist mitte maksta. Kohus kestab pikki aastaid. Hirmul ja pinges ema peab selle kõrvalt lastele turvatunnet pakkuma. Millisele osapoolele see kasulik on? 3-4 aastase kohtuvaidluse korral võib ka nii olla, et sel perioodil elatist üldse ei maksta. Tõsi, saab küll minna kohtusse ja nõuda seda aasta tagasiulatuvalt. Kas selleks raha on, kui advokaadi ja kohtu kulud maksavad lapse aastase elatise? Ikka jõuame tagasi lastekaitse juurde!
Tobe muudatus on veel seadusandluses. Varem oli vaidlejaks lapsevanem. Nüüd laps. Kui vanem eelnevalt kohtus kinnitas, et mingeid nõudmisi ega tulevikus pretensioone pole, siis nüüd seoses seaduse muutusega annab hagi sisse lapse nimel. Küsisin ise kohtunikult, mitu kohtulikku kompromissi ma pean sõlmima, et need ka kehtiks. Vastus oli, et kuni järgmise hagini. Ütlen ausalt, lihtsam oleks olnud kõigest loobuda. Nagu ka Maria Mägi intervjuu algul ütles: tema kohtusse ei läheks.
Mägil on tuua ka teistpidiseid näiteid. Näiteks isa tasub kõik lapse kulud ja annab elatist sularahas. Aasta hiljem pöördub laps uue seaduse järgi kohtusse väitega, et ta on hooletusse jäetud. „Inimestel peaks olema piinlik, aga piinlikkust ei teki, kui keegi ei kirtsuta nina su peale,” on ka Mägi nõutu. „Kuni kuus kuud võib kohus anda leppimisaega, mis minu meelest on tänamatult vähe kasutuses, eriti nende vanemate suhtes, kus on väikesed lapsed ja ei ole kõrval muud suhet. Lihtsalt ongi kõrgendatud emotsioonid, egod mühisevad ja siis on see, et ma tahan otsida oma tegelikku mina. Kõikides asjades, aga eriti perekondlikes küsimustes peaks selgitamise kohustus olema tähelepanu all ja seda tuleks ka päriselt praktiseerida, eriti väikeste laste puhul. Hea küll, täiskasvanud laste puhul tehke, mida tahate.”
Mägil oli juhtum, kus vanemad just läksid lahku. Lahutamisavaldus jõudis kohtusse põhjendusega, et ma tahan ennast otsida, nagu see tavaline jutt on. Teine pool palus lepitusaega rakendada põhjusel, et neil on väikesed lapsed ja ei ole kummalgi teist suhet. Kohus andis lepituseks vaid kuu. Aga ema on rinnalastega. Kuu aega ei muuda midagi, kui oled üksi imikutega ja omadega täiesti puntras. Hea on, kui teed õhtul ja hommikul vahet. Märkamist peaks olema ikka rohkem, alustades sellest, et äkki need vanemad ikka ei peakski lahku minema. Meil liiga kergekäeliselt kõnnitakse suhtest minema. Muidugi ei saa keegi sundida abielus olema, aga paluda järele mõelda. Selleks on vaja toetust ja aega. Peaks olema suisa seaduses, et enne kohtusse pöördumist tuleks läbida lastekaitse.
Lapse tegelikud huvid haihtuvad vanemate emotsioonides ja advokaatide püüdes klienti esindada
See teema vajabki ühiskonnas diskussiooni. Meedial on siin oma roll, mida populariseerida. Nõukaajal oli alimentide mitte maksja võrdeline paadialusega. Sellel oli ka oma kasvatuslik tähendus. Kui tahtsid olla korralik ühiskonna liige, siis sa ei tahtnud olla seostatud asotsiaalsusega. 90ndatel elatise mitte maksmisega pigem uhkustati. Nüüd hakkab olukord normaliseeruma, suhtumises ühiskonnas aktsepteeritud tavadesse. Kes tahab kohtu tarbeks koguda poe arveid, et näidata, mitu milliliitrit piima laps päevas tarbis. See kuulub ikka rubriiki “alandus”.
Maria Mägi on eradlik vandeadvokaat, kes toetaks enam USA kohtusüsteemi, kus lähenetakse asjadele personaalsemalt, mitte rangelt seduse punkte lugedes ja nendega mängides. „Meil hakkab süsteem minema üha enam kirjalikuks, kohtunik üldse ei näegi neid inimesi. Emotsioone on rohkem ja isikuomadused mängivad äärmiselt suurt rolli. On ka olukordi, kus isa juures ongi lapsel parem. Isa on palju soojem tüüp, kui klassijuhatajast kibestunud ema. Vingus, kergesti ärrituv, mis elukeskkond see lapsele on? Tekib kiiresti see tunne. Et mina pean ema hoidma ja kogu elu on rikutud. Domineerib isa-ema vaidlus, kus lapsed peaks põhiliselt elama, tavaliselt ema juures, kuna tema on nad sünnitanud, aga alati ei ole see neile kõige kasulikum. Lastekaitsjad peaks enam olema psühholoogid, sinna juurde peab käima juriidiline teadmine, aga see on lihtsasti õpetatav,” kõlab tema kokkuvõte.
Riigi õigusabi saab vaid siis, kui raha jagub suust suhu elamiseks ja oma kodust ei pea loobuma. Kohtunikud tajuvad istungil nõrgema poole ära ja nii see otsus ka tuleb. „Ise ei tahaks küll elu seeski kohtusse sattuda,” möönab Mägi. „Teksti sõnastus paberil juba mõjutab. Mõnel juhul on vastaspoolepane vint nii üle keeratud, et mul polegi midagi vaja teha. Kohati on siis endal kahju teisest poolest.” Mõned advokaadid ei maga ka öösel, et toota dokumente. Sellega koormatakse kohus nii üle. Lapse tegelikud huvid haihtuvad vanemate emotsioonides ja advokaatide püüdes klienti esindada. Tulemuseks on osapooltele ainult tagantjärgi tõdemus, et see kohus ja advokaadi kulud võinuks olemata olla.
