Lugeja kunstlikust viljastamisest: kas tõesti on 21. sajandi Eestis sellega seoses veel nii palju häbitunnet?

Sattusin eile vaatama telekast saadet "Suud puhtaks", kus räägiti kunstlikust viljastamisest ja oma loo rääkis taas ka näiteks Tomi Rahula. Vaatasin ja vaatasin ning hakkasin mõtlema, kas tõesti on 21. sajandi Eestis sellega seoses veel nii palju häbitunnet ja kuidas see võimalik on?

Mina ise veel selles etapis oma elus ei ole, et laste saamise peale mõtleksin, aga eks igal naisel käivad sellega seotud mõtted korduvalt peast läbi. Ja iga lastetu naine muidugi on mõelnud ka selle peale, et mis siis, kui mina ei saagi? Ega ma ju enne ei tea, kui üritama ei hakka, sest seni tundub kõik justkui okei. Aga ma olen kunstlikku viljastamisega kaasaskäivat kõrvalt näinud...

Minu isa soovis oma uue naisega väga veel last saada ja kui alguses nad üritasid lihtsalt loomulikul teel, siis ühel hetkel sai selgeks, et sellest ei piisa. Tuli võtta appi kunstlik viljastamine, millest tol ajal vist üldse ei räägitud, aga mis tõenäoliselt oli väga paljude perede reaalsus.

Mina, kes ma olin hilises teismeeas, pidasin seda nii normaalseks asjaks. Kui muidu ei saa, siis muidugi tuleks appi võtta uued lahendused. Ja pärast kolme korda katsetamist jäi mu isa naine ka rasedaks ja tänaseks on mul juba teismeikka jõudev väike õde.

Aga ma mäletan, et meie peres ei käinud sellega kaasas mingit häbitunnet. Nii minu isa kui ka ta naine, meie ja kes iganes, võisid vabalt sellest omavahel rääkida. Keegi ei tundnud, et ta on kuidagi halvem. Pigem oli raske kõik, mis viljastamisega kaasas käis nagu raseduse katkemised ja emakaväline rasedus, stress ja pinge süstimisega ning pidev lootmine, et ehk siis nüüd.

Seega ma ehk nüüd üle kümne aasta hiljem ei suudagi mõista, kuidas saab sellest avameelselt rääkimine nii raske ja vaevaline olla? Mis seda põhjustab? Ma pole küll kohanud elus ühtegi inimest, kes vaataks nende paaride poole viltu, kes on otsustanud maksku, mis maksab, lapse saad.

Teine mõte tekkis mul seoses asendusemadusega, mida saates vaid korra mainiti, aga mille juurde saatejuht lubas tulevikus eraldi saatena tagasi tulla. Kuidas on võimalik, et tänases Eestis, mis proovib muidu nii eesrindlik olla, ei ole läinud kaasa nii loomuliku asjaga? Me elaks justkui mingis veidras ühiskonnas, kus ühel pool on nii suured arengud ja innovaatilisus, aga teiselt poolt oleme kinni mingis konservatiivses ühiskonnas, kus asjad, mis peaksid juba ammu olema normaalsed, on ikka veel keelatud.