Emata kasvanud naise pihtimus: mäletan end kord trollis sõitmas ja mõtlemas, et mõni nendest naistest võib olla mu ema ja ma isegi ei tea

Viimasel ajal olen mõelnud tavapärasest rohkem sellele, mida tähendab kasvada ilma emata. Olen aru saanud, et paljud inimesed ei näe selles traagikat ega isegi probleemi, vähemalt juhul, kui lapsel on hoolitsevad vanemad olemas. Mina, olles emata kasvanud, ei ole selles ka kunagi traagikat näinud, vähemalt mitte oma elu esimeses pooles. Mingi mõju sel siiski on. Püüan tuua välja omapoolse nägemuse, nii objektiivselt kui võimalik. Minu siinkirjutis ei ole mingi objektiivne tõde, pigem kogum isiklike kogemuste ja vaatluste tulemusi.