Siis aga sain ma tuttavaks oma mehega, tänaseks oleme me 11 aastat abielus olnud ja kui minult küsida, mis on minu elu üks suurimaid saavutusi, siis ma ütlen teile, et juba nii pikka aega abielus olla, kõikide probleemide, mõõnade ja murede kiuste, on üks paganama suur saavutus. Lisaks veel see, et ma ei ole kõige lihtsama iseloomuga inimene, ma võin olla etteaimamatu ja liiga emotsionaalne, ma võin olla kergesti ärrituv, vihastav ja tuldpurskav. Ma võin armas ka olla, aga lihtne lilleke ma ei ole kohe kindlasti. Ega meil läheduse ja intiimsusegi ülejääke just liiga palju ei ole — lapse tulekuga meie ellu muutus palju. Ja see ei tähenda jumala eest, et ei tahaks või suhe on karil, lihtsalt väsimus, aeg ja koht, aga sellest olen ma juba rääkinud ja uuesti nämmutama ei hakka.

Miks ma sellel teemal üldse räägin täna?

Täna hommikul küsis Marek, et mis värk sellega on, et ta pidevalt näeb unes, et ma petan teda. Ta juba aastaid räägib mulle, et näeb seda ikka unes ja täna siis käis välja geniaalse idee, et äkki see uni ikka tahab talle midagi teada anda, et äkki ma ikka petangi, aga tema lollike ei tea. Ma ei osanud selle lause peale nutta ega naerda. Kas ta rääkis tõsiselt või tegi nalja? Vist rääkis tõsiselt. “No käid juuksuris ja Botox ja…kõik märgid viitavad,” lisas ta. Kurat, ma isegi lausa vihastasin. Mehed on ikka mõnikord nii lollid. Juuksuris olen ma käinud viimased….mmm…20 aastat? Botox? Pagan võtaks. Ma olen viimased kolm-neli aastat blogist ja Perekoolist, vaata, et ülepäeva lugenud kui õnnetu inimene ma olen, et nii kortsus nagu 50+, puha peletis, kes peaks kott peas ringi käima ja ausalt lõpuks tõmbab enesetunde maha küll ning võtadki suurima hea meelega vastu võimaluse end natuke silendada. Ma reaalselt ei jõua ära oodata oma silmalaugude operatsiooni, sest ma olen sellest nii kaua unistanud (isegi enne Marekiga tutvumist, aga siis mulle tundus, et ma olen igasugu operatsioonideks liiga noor)! Mis need muud märgid on, mis petmist võiks näidata, on mulle siiani arusaamatu, aga ega muidu ei öelda, et mehed ja naised on nii erinevad. Ja veelkord, mehed on mõnikord nii lollid ikka ja ei saa isegi sellest aru, et naine võib pingutada ka OMA mehe pärast. Ma ei ole kunagi aru saanud neist abielunaistest, kes end suhtes olles käest ära lasevad.

Marek küll ei pea kartma, et ma sellise soenguga kedagi murdma läheks

Minul näiteks käivad need välimusega rahulolu ja enda vihkamise perioodid vaheldumisi. Alles ma vaatasin peeglisse ja nägin paksu vanamutti, teine hetk suhteliselt talutavat naist, kolmandal hetkel olin endaga rahul, täna hommikul vaatasin peeglisse ja hakkasin nutma. Ma ei tea, miks mina satun alati juuksurite juurde, kellele “palun lõigake ainult natukene otsi” tähendab “olge nii hea ja tehke mulle MacGyveri soeng”. Saate aru, mulle lõigati JÄLLE MacGyveri hokisoeng pähe. Ma ei lubanud tegelikult üldse oma juukseid lõigata, aga juuksur ütles, et otsad on nii katki ja nii ma ta enda juuste kallale lasin. Pahaaimamatult. Viimane kord võttis mul selle soengu välja kasvatamine KAKS aastat aega. Nüüd võib küll Marek rahulikult muud und näha, sest sellise soenguga on mul kaks aastat enda vihkamise perioodi ja ei pea kartma, et ma kedagi murdma läheks/kedagi end murdma laseks. Ma olen nüüd nende perekoolikatega nõus, et ma olengi peletis. Ma paneks endale lausa juuksepikendused, aga see oleks ju jälle sammuke lähemale truudusetusele.

Istusin hommikul kodus ja mõtlesin selle teema üle. Kohe nii mõtlesin, et pidin selle endast välja kirjutama. Mis paneb meest niimoodi mõtlema? Kui ta teab, et ma ei tee nalja kui ma ütlen, et “mäletad, tädi Helju ütles, et tema tahab näha seda meest, kes Liisu välja kannataks” (nägi ära ka ja suri siis ära, ilmselt südamerahus ja teadmises, et keegi kantseldab ja hoiab mind ülejäänud elu), no ja kui ma kord sellise mehe olen leidnud, mis pagana sipelgas või juhus paneks mind sellise elu ja inimese olemasoluga riskima? Phhh….mehed ON ikka aegajalt rumalad ja ma ei saa nende mõtteviisist aru.

Teie saate?