Dilemma: jäin kogemata rasedaks ja teen aborti. Kas peaksin sellest lapse eostajale rääkima?
"Oli pidu, oli alkohol ja oli üks kena kutt, keda nägin esimest ja siiani viimast korda elus. Küll aga juhtus kõikide asjaolude kokkulangemisel niimoodi, et ma nägin (ja tundsin) tema ihust iga viimsetki rakukest. Oli tore õhtu ja läksime sõpradena lahku, st ta oli hommikuks mu voodist kadunud ja mina olin sellega väga rahul. Ma tean ta nime ja kuna Eesti on väike, siis ka seda, kus ta töötab ja meil on ühiseid sõpru, aga sellega ka asi piirdub.
Pikk jutt, s*tt jutt, aga jäin sellest ühest ööst rasedaks. Lohakus, mis muud. Aga kuna praegu ja sellistel tingimustel ei ole kohe üldse õige aeg last siia ilma tuua, siis olen kindlalt otsustanud, et katkestan raseduse.
Nüüd küsimus. Kas ma peaks sellest rääkima sellele isikule, kes on lapse eostanud? Meil ei ole suhet, me isegi ei tunne teineteist, ta pole mind pärast seda sotsiaalmeedias jälgima hakanud ega sõbraks lisanud, telefoninumbrite vahetamisest vms. Null tüüp ühesõnaga. Ehk siis - kas peaks ikkagi rääkima? Inimesele, kes pani mu sisse seemne ja läks seejärel oma teed?
Või siis oleks ikkagi humaansem lihtsalt see asi ära teha ning jätta selle vaese inimese hing rahule? Mida ta hakkab peale teadmisega, et ta tegi ühe suvalise tüdruku rasedaks ja too pidi abordi tegema? Mulle tundub endale, et see põhjustaks lihtsalt asjatuid süümekaid ja hingepiinu. Sõnaõigust tal nagunii pole, ma ei saa nagunii mitte iialgi last mingi täiesti suvaka üheöösuhtetüübiga. Pealegi - kuidas ma seda teadet edastaksingi? Sõnumina? "Tsau, kuule, mäletad Martini sünnipäeva ja sellele järgnenud ööd? Noh, juhtus laps, ma lähen abordile, head elu sulle!" Tundub täiesti jabur.
Vist on vajalik rõhutada ka seda, et kui tegu oleks suhtega või isegi inimesega, kellest ma tean rohkem kui eesnime, siis muidugi ma räägiks ja me arutaks seda olukorda. Aga tegu on võhivõõraga.
Nii et siis küsimus meestele. Kas tahaksite teada, kui olete juhusuhtest lapse eostanud ja naine katkestab raseduse? Või eelistaksite elada õndsas teadmatuses edasi, sest teha nagunii midagi ei saanud/saaks?