LUGEJATE KUMMITUSLOOD | "Hommikul tõustes nägi ema, et ta randme ümber olid punased laigud, täpselt sellised, mis tekivad, kui keegi tirib."
Lugu, mille mina kirja panen, ei ole minu enda oma, kuid seda rääkis ema mulle juba lapsepôles, ühe enda elukoha kohta.
Kõik algas umbes 30aastat tagasi, kui ema ostis ühe vanemat tüüpi talumaja. Eelnevad omanikud müüsid seda odavalt ja tundus hea pakkumine. Sisse kolides tundus kõik väga tore, kuid tutvudes külarahvaga, hakkas asju välja tulema. Kohe küsiti, et kas kummitusi ei karda, aga ega ema end väga segada ei lasknud. Aga mõne aja möödudes hakkas ta tõesti hääli kuulma…
Kõigepealt kuulis sageli. kuidas välisuksest oleks nagu keegi sisse tulnud ja suundunud teisele korrusele, mis oli välja ehitamata. Samuti koputused kohas, kus kunagi oli uks, kuid sel hetkel vaid riie. Nende koer oli pidevalt selles majas häiritud ja väga tihti haukus tühjusesse.
Kui muidu ema ütles, et need sammud ja hääled teda ei häirinud, siis ühel ööl ta oli tõesti häiritud. Ja ega ta siiani ei ole kindel, mis täpselt toimus. Enda arust nägi ta und, et üks vana mees tuli tema juurde, kutsus teda kaasa ja selleks haaras ta randmest kinni, soovides emale miskit näidata. Aga hommikul tõustes nägi ema, et ta randme ümber olid tõepoolest punased laigud, täpselt sellised, mis tekivad, kui keegi tirib. Seda meenutab ta siiani väikse kartusega.
Mu vend, kes elas sel ajal emast juba eraldi, arvas alguses, et ema ajab lihtsalt jama ja proovib teda hirmutada, aga mingi aeg läks ta emale külla. Öösel tõepoolest tundis, kuidas voodis magades oleks keegi justkui sinna äärele istunud ja külm tuul läks mööda. Peale seda ei kahelnud ka tema enam ema juttudes.
Tänaseni ema vahest ikka räägib sellest majast ja ma olen õnnelik, et minu kogemused on vaid pealiskaudsed. Külma õhku tuuletömbuseta toas ja samme olen nii mõneski kohas tajunud, kuid elada sellises majas mina ei suudaks.
