LUGEJATE KUMMITUSLOOD | "Ma ei tundnud hirmu, küll aga viskasin kirjad käest, ütlesin mehe nime ja: "Sa oled siin.""

Naistekas lõppes esmaspäevaga Halloweeni ja hingedepäevaga seoses toimunud judinaid tekitav õuduslugude auhinnamäng, aga ühel lugejal jäi lugu rääkimata, millele ta jätkuvalt selgitust otsib.

Mul on mitme aasta tagune lugu, millele otsin reaalset selgitust. Loo juured ulatuvad sügavale nõuka-aega. Peale kooli lõpetamist läksin ülikooli ja minu boyfried — nagu praegu öeldakse — võeti kolmeks aastaks vene sõjaväkke. Terve selle aja olime kirjavahetuses. Kirjutasin oma igapäevasest elust, sisseelamisest Tartu linna ja ühikaellu, inimestest, kes tulid mu ellu ja ka ühistest tuttavatest, keda olin trehvanud.

Hiljem abiellusime. Kooselu oli küllalt pikk. Praeguseks on mees kalmistul.

Kirjad hoidsime alles, ühes kaustas minu kirjutatud, teises tema kirjad. Nii nad on seisnud aastakümneid. Mõni aasta tagasi ühel hilisel õhtul jäin vaatama enda kirjutatud kirju, sukeldusin neisse ülepea, sest sattusin nagu tollesse ellu tagasi, neisse sündmustesse ja nende inimeste keskele, kes olid unustuse hõlma vajunud. Lugedes ma mehe peale üldsegi ei mõelnud. Ei tea, kui kaua ma neid kirju oleksin lugenud, kuid äkitselt katkestati mind. Valjult, selgelt ja pikalt-pikalt kaikus toas kristallihelin, mis tuli laualt, kus seisid teineteisest eemal paksust klaasist vaas ja keraamilise jalaga laualamp. Niisugust puhast helinat pole kunagi kuulnud klaaside kokkulöömisel.

Ma ei tundnud hirmu, küll aga viskasin kirjad käest (pole neid pärast enam kätte võtnud), ütlesin mehe nime ja: "Sa oled siin."

Hiljem püüdsin vaasi ja laualambi jalga kokku lüüa, eraldi neid nipsutada, aga peale väikese tumeda tümpsu ei olnud midagi kuulda.

Tean seda, et mees oli sõjaväes neid kirju väga oodanud ja korduvalt lugenud, kuni nad pähe jäid.

Kas meie "maailmad" said mingil tasandil kokku, kui ma vanu sündmusi uuesti läbi elasin?!