Puust ja punaseks: kas Dubais on vaja — või kas tohib? — lääne naine riietuda nagu kohalik?
„Issand, aga sa pead seal moslemite juures ju mingi kuramuse rätiku pähe panema?“ põlastab üks jokkis Eesti proua olude sunnil kokku sattunud seltskonnas tööürituse afterparty’l.
„Kohalikud naised seal vist tööl käia ei tohi?“ küsib ettevaatlikult üks mu sõbranna ja teine teatab reipalt vastuseks: „Nad ei tohi seal ju isegi autoga sõita!“
Araabia maailm on eestlase jaoks üks ja sama müsli kõik — burkad ja pagulased, naiste allasurumine ja sõda igal pool. Tegelikult on Lähis-Idas ikkagi palju riike ja igal pool omad kombed. Autoga sõita ei tohtinud naised Saudi Araabias (see on eraldi riik, eks ole) alates 1979. aastast kuni 2018. aasta juunikuuni. Dubai emiraadi naised vuravad oma lumivalgete Porschede ja Land Roveritega ühest ostukeskusest teise nii palju kui tahavad — kui neil pole just Bentleyt isikliku autojuhiga.
Burkadega käiakse aga peaasjalikult Afganistanis. Burka on nagu üheinimesetelk, mis katab terve keha ning laseb maailma näha läbi silmade kohal asuva võrkkanga. Enda katmiseks on eri riikides ja usuvagaduse astme kohaselt veel mitu varianti, aga kõigil neil on oma nimed. Iga suvaline rätik pole veel burka!
Dubai naised kannavad abaya’t, mis on musta või mingit muud värvi kerge üleriie, ja panevad pähe salli, mida kutsutakseshayla’ks. Vastavalt konservatiivsuse astmele on abaya kas eest täiesti kinni ja katab kogu all oleva riietuse või siis lehvivate hõlmadega, nii et peen kostüüm selle all on teistele imetlemiseks vaadata. Shayla’ga samamoodi — mõnel katab see terve pea, teisel jällegi jätab osa soengust näha. Moodsamad tegelased ei kanna salli ja mõned eriti moodsad ei kanna ka abaya’t. Nägu katavad Dubai naised vaid põhjaliku ja hoolika meigiga, mis tekitab tavaliselt ainult ühe küsimuse — mis kell nad küll ärkavad, et kogu see viimistlus valmis saada?
Kui Dubais tuleb vastu mõni kaetud näoga naine, siis silmad on tal tavaliselt ikka näha. Näo pealt rippuva loori nimi on niqab ja üsna suure tõenäosusega pole selle kandja Dubaist, vaid näiteks Saudi Araabia turist. Lisaks kantakse hijab’i, mis on natuke ujumismütsi moodi — sukalaadne toode, mis käib üle pea nii, et nägu on väljas, aga pea on kaetud, lõua alt on see kinni ja kangas langeb ka õlgadele. Hijab’is naistel võivad ülejäänud riided olla täiesti tavalised. Tõsi küll — neil on pikad käised ja püksid, tagasihoidlikum riietus kui Euroopa beibedel, aga olenevalt konservatiivsuse astmest võivad kõik riided olla suvalist värvi ja ka keha ligi, näiteks teksad.
Tegu ei ole siin kindlasti mitte naiste ahistamisega, sest mehed kannavad samalaadset riietust: valgeid (talvel ka tumesiniseid, pruune ja kollaseid) maani rüüsid kandura’sid ja peas valgeid rätte ghutra’sid, mida hoiab kinni jämedast mustast nöörist rõngasagal. Nii et pealaest jalatallani on kaetud nii naised kui ka mehed.
Ja vastupidiselt mu paranoiliste tuttavate arvamusele on abaya ja shayla just sellised asjad, mida välismaalased kanda ei tohiks. Neid mantleid loetakse põhimõtteliselt rahvariideks, mille järgi tunned ära, kes on kohalik ja kes mitte. Kuna kohalikud on emiraatides kõige kõrgem seisus, on põhjendamatult sellisesse kostüümi riietumine hoopis taunitav.
„Esiteks muidugi see, et meie käitumisreeglid on ikkagi rangemad kui lääne inimestel, ja kui siis mõni turist käitub meie rahvariides labaselt, on see solvav,“ selgitab minu araabia keele õpetaja, kohalik naine. Ta katsub võimalikult diskreetne ja viisakas olla: „Noh… nagu puhkusel inimestel vahel ikka võib juhtuda, et käivad kuskil baaris ja… pärast on liiga lõbus.“ Ja naerab siis: „Aga viltu vaadatakse ka seepärast, et kui mingi sinisilmne blond kaubanduskeskuses abaya’s ja shayla’s vastu jalutab, lähevad kohalikud naised kohe valvsaks, et nii-nii, mida värki, võtsid meilt jälle ühe mehe vähemaks!? Meil on niigi piiratud valik!“
Vaata ka Dubai-teemalist reisihommikut, kus Dubai naiste ja riietuse üle arutasid lisaks Susan Luitsalule meigikunstnik Reet Härmat ja moekunstnik Lilli Jahilo:
