Artjom Savitski annab jõuludeks ühe väärt soovituse: emale on tähtsam, et poeg tuleks läbi

Artjom Savitski hoolib endale kallitest inimestest. Savitski võtab tihti osa heategevuslikest üritustest ja hetkel osaleb ta osaleb ka Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia kampaanias „Stopp kiusamisele“, mille käigus võivad koolid teda kõnelema kutsuda.

Jõulud on pühadeaeg. Mis on sinu elus püha?

Püha on minu perekond, minule tähtsad inimesed, kes on minu ümber. Samuti see aeg, mida ma saan nendega koos veeta.

Kuidas sa jõulupüha, kinkimise-, rõõmu- ja rahuaega enda jaoks mõtestad?

Mulle see kinkimise idee enam tänapäeva maailmas ei meeldi. Minu meelest on tänapäeva maailm muutunud väga tarbimisühiskonnaks ja kinkida midagi on väga raske, kuna kõik on väga kättesaadav ja inimestel on kõik vahendid olemas. Minu jaoks ongi pigem tähtis see, et inimesed kingiks üksteisele aega. Tänapäeva maailmas on tehtud elu palju kiiremaks. Me saame üksteisega kergelt kontakteeruda, millegipärast jõuame seda aga üha vähem ja vähem, kuna tänu nendele vahenditele võtavad inimesed rohkem kohustusi. Tagajärjena väheneb aeg, mida võiks pühendada lähedastele.

Kui teadlikult sa ise seda aega võtad?

Ma räägin oma kogemusest. Ma ise olen ka see inimene, kellel teiste jaoks jääb aega suhteliselt vähe. Jõulud on peaaegu ainuke aeg, kus istutakse kõik koos maha, räägitakse ja ollakse koos.

Mida sa emale näiteks kingiks?

Reaalsetest asjadest on midagi väga raske kinkida. Kindlasti lilli, neis on hing sees. Sooja kallistuse, paar ilusat sõna ja meisterdaks näiteks koogi. Materiaalselt mul ei olegi midagi kinkida ja ega ta ei tahagi midagi. Talle on tähtsam, et poeg tuleks läbi.

Mis on kõige ägedam asi, mis sulle on jõuludeks kingitud?

Mind väga ei hellitatud, kuigi kirjutasin jõuluvanale kirju, mida kõike ma sooviksin. Meil ei olnud väga helge jõulumees. Ta tõi kommi, raamatuid ja muud sellist. Ükskord kinkis kontserdipiletid. Mulle kahjuks ei meenu, millise kontserdi, aga see oli vägev elamus.

On sul jäänud mõned jõulud muusikuelu tõttu vahele?

Jõulud mitte kunagi. Vene päritolu eestlased ei pea alati jõule 24.-26. detsembrini. Pigem on aastavahetus see, mis on ära jäänud. Kuna ma olen vene keelt kõnelevast perekonnast pärit, siis meie jaoks oli just aastavahetus selline suurem pidu.

Mis on kõige suurem jõuluime, mida sa oled kõrvalt näinud või tundnud?

Ma ei tea, kas see on jõuluime, aga tegime Monique’i jõululaulu „Laps ootab ema“. Mulle lauldi ette algne mõte ja ma tõlkisin selle nii-öelda muusikakeelde. Siis nägin videot ja see tulemus mõjutas südant. Jõuluajal oli see pilt silme ees kui jõuluime ja see liigutas mind.

Usud sa, et jõuluime tekitamine on ka tehniliselt võimalik?

Kindlasti. Näiteks kirikusse minemine. Hea idee on teha mingi jõuluõhtusöök, kuhu saavad minna inimesed, kellel pole kaaslasi teatud põhjustel. Need inimesed saaksid koguneda ja koos tähistada. Ma kujutan ette, et jõule üksi pidada on väga kurb.

Mis saab olema sinu selle aasta pühadeaegne heategu?

Kindlasti meeles pidada kõiki, kes on mulle tähtsad, proovida kõiki näha ja soovida head. Kuigi detsembrikuu jooksul on see just kõige keerulisem. Kõige naljakam ongi see, et detsembrikuu, mis peaks olema rahuaeg, on kommertslikult tehtud kõige tulusamaks kuuks. Inimesed teevad sel ajal kõige rohkem tööd aastas. See on pisut arusaamatu.

Aasta lõpp on inimestele oluline ka seetõttu, et jäetakse hüvasti vana aastaga ja vaadatakse uude. Ütle enda kogemuste põhjal, kuidas sina oled enda unistused täitnud. Võib-olla mõni väike poiss või tüdruk loeb seda intervjuud ja tema unistuseks on saada lauljaks.

Võin kohe väita, et muusikutee ei ole lihtne valik. Muusiku karjäär käib väga üles-alla, ka emotsioonidena, sest kui kirjutad ka ise loomingut, siis tagasiside läheb sulle hinge. See kõik tuleb sinust. Tihti kaotad enda ja mõtled, et mis sel korral valesti sai tehtud ja vahel kaob ka isu seda asja teha. Kui kellelgi muusikutest läheb hästi, siis on tavaliselt lihtsalt hooaeg. Väga vähe on neid säravaid muusikuid, kes on kauaks kõrgele pilti jäänud. Tänapäeval inimene harjub ja tüdineb kõigest väga kiirelt. Värsket materjali peale toota on väga keeruline.

Unistuste täitumiseks on vaja unistus jaotada väikesteks etappideks. Ma olen viimasel ajal rääkinud, et suuri asju ei ole võimalik teha üleöö, aga üleöö on võimalik täita pisike etapp, mis viib suure unistuseni. Igat etappi tuleb mõningal määral ka tähistada. Tähistamine annab motivatsiooni ja meeskonnatunnetust juurde. Elu viskab kaikaid kodaratesse, aga nendest tuleb üle olla. Vahel on motivatsioonilangus, siis ongi mõistlik aeg maha võtta ja puhata, aga mitte alla anda, vaid hiljem edasi liigutada.